jamesbond

Vanu filme on mõttetu võrrelda tänapäevaste põnevikega. Metropolist ei saa vaadata nagu jamesbondi, lösakil diivanile visates ja "näidake nüüd kino" suhtega. Vana ja hea film on vastuvõetav nii nagu jalutuskäik metsa vahel. Peab ise kohal olema, märkama liikumist okste vahel ja tundma huvi, seisatama ja kuulatama. Nii oskab mets ka vastu anda ja võimalikuks muutub elamus.   

Õhtu peale uinakut

Jubedalt tahaks kirjutada, aga ise ka ei tea, mida. Õnnepalul on õigus, et kirjutades (filmi tehes, joonistades, heli luues) ei tea kunagi, mis tähendus sellele peale "valmimist" omistatakse. Film valmib enne kaamera tööle lülitamist. Aga tähendus tuleb ikkagi hiljem. Film peaks olema seiklus nagu elugi. Me elame, sest me ei tea. 

Loen parem "Maria Stuartit" ja mõtlen edasi. Tean, et niimoodi vaikselt ja individuaalselt jõuan iseendani ja ideedeni.

Eestlaste maailm on pikk, lai, pime ja pöörane.

Da da datatatatata ta tatata ta

Kiire, kähku teen asju kiirstiilis, aga mitte nagu mc donald's. Usun, et kui elad üle midagi rasket, siis peale seda on kergem. On vaja kõvemat pauku, et sind rivist välja lüüa. Näiteks stsenaariumi kirjutamine. Kui näha kurja vaeva ja vahepeal kaotada eluisu ning siis ikkagi edasi pürgida, jõuab uue kvaliteedini. Elu on armastus. Armastus on elu. Tee seda, mida armastad. 

Täiesti uskumatu, mis tüübid hip-hop laeva tüüris on istunud ja mõned neist siiani pukis. Busta Rhymes, Method man, Redman, Snoop Dogg, Dr Dre, Lootpack kogu kambaga - tahan öelda, et kuigi need vennad on multitalendid, oleks kahju, kui nad oleks sattunud tegema midagi muud. Ei saa olla paremat tunnet, kui liigud omas suunas, ajad oma rida, teadmata, kas see ka kunagi ennast õigustab ning ühel hetkel tervitad sügist, lõikad vilja ning täidad aidad, kuldsed viljapead on sinu omad.

Nojah, kohmakas sõnastus kukkus välja, igal juhul. Lähen edasi, teen ära tüütud koolitööd. 

pisut und

päevaraamat

Kas tuleb jälle kellegi päevikuid lugeda, et tekiks isu enda oma jätkata? Just paberkujul on mulle kõige armsam. Seda ei mäleta välja võtta. Kuid kui juba ükskord võtta, siis on kahju käest panna. Panso päevikud on ootamas küll riiulil. Tõotab head.
Täna on selline öö, kui võiks üleval istuda ja teha midagi rahulikku, lugeda või koolitööga nokitseda. Paraku vist liiga haige ja kivis, et viitsiks. Vastu tahtmist on halb öösel üleval passida. Seda peab nautima. Usun, et kui terve oleksin, siis praegu naudiksin. Praegu aga lähen ja naudin und. Ei saa ju pahaks panna. Uni teeb head. Saab hommik selgem. Kas jõlkuda linnas või kirjutada kodus. Lahe oleks hommikut alustada kirjutamisega.

Take two and pass

Midagi pole veel selgunud, kirjanikuna pean ennast tõestama, raske algus on tehtud ja ma suudan juba ühtteist oma eakaaslastest paremini kirja panna, aga tulevik pole kindlustatud. Ma tean, et minus on jõudu saata asju korda, jätkuks ainult järjepidevust. Tean kindlalt, missugust elu ma elada ei taha. Tasub vaid meenutada soklite tegemist Tallinna lähedal väikelinnas, kui kaovad motivatsiooniprobleemid.

Praegusel ajal pole raske kirjutada, sest koguaeg toimub midagi ja kirjutamine on kirg - alati leiab aja ja koha. Blogipidamine on selles suhtes lõdva tegevus. Mingid lood meenuvad alati, mis samal päeval juhtunud, eilset enam väga ei mäleta. Teisalt pole järjepidevalt aega lugude läbimõtlemiseks ja läbikirjutamiseks, arendamiseks.

Päikesehääl

Väike spliff ja siis jätkan ma teemat.

Kell kuus hommikul. Ööklubi Angel. Köök on avatud. Kaidol läheb kõht tühjaks. Talle meenub, et Angeli köök on lahti. Ta ootab leti ääres tellimust. Ei-tea-kust ilmub Linnar Priimägi.

Linnar: Tere.
Kaido: Tervist.
Linnar: Kas sa oled juba täna õhtul rahuldatud?
Kaido: Võta rahulikult, ma ootan sööki.

*****************************************************************************
~H~ says:
19. dets on bussijaama juures pubis klassikokkutulek
~H~ says:
lähme kindlalt
~H~ says:
"seiklusjutte maalt ja merelt" on koha nimi
sten says:
aga ma tean jah, iga aasta on ju neil seal
~H~ says:
eelmisel aastal klassikokkutulekul erki ei meeldinud Kamikazes osadele venelastele, kes seal olid ja sai lõuga
~H~ says:
turvalisuse huvides peaks minema
~H~ says:
ja üldse, nõme kui ainult tüdrukud seal passivad, poisse tuleb nagunii vähem
~H~ says:
me võiksime minna, ma tahaks küll ühel õhtul paari tunni jooksul vanade tuttavatega juttu ajada
sten says:
miks ka mitte jah
~H~ says:
just

Aeg muutub kiirelt, siluda tuleb vead...

Peale pikka koolipäeva ei jõua kirjutada... Jõuaks kusjuures, kui väga pressida, aga ma ei oska seisukohta võtta, kas teha seda või lasta ennast lõdvaks... Looming tundub kuidagi õrn asi, mis on väga tugevas seoses isiksuse endaga ja igapäevase mõtlemisega. Kui teen endast sõjakoolikasvandiku, siis võib kaduda loomingust lahe vabadus, mis on segatud nõudlikkusega enda suhtes. Raske sõnastada seda ja tean, et pole hetkel täpne, aga tuleb üritada ennast määratleda ja sõnastada. Ja lugeda ja kirjutada, isegi, kui on väsimus.
Tahaks magada ja lebotada, aga sõidame hoopistükis linnast välja, üle väga pika aja sauna ja lumevaaludesse kahlutama.

Mõtted...

Mõtted vaikselt liiguvad küll. Teispool lumetorm, soojas toas ajurakud fantaasia lainel. Ikka uutmoodi, omamoodi, üksinda. Ma pole uhke, lihtsalt ei näe teist võimalust.
Tänava peal kihutas mööda 60 kilomeetrise tunnikiirusega mootorsaan. Mõned päevad tagasi ta ei osanud unistadagi, et juba saab suksuga läbi Nõmme tänavate kihutada. Veel vähem nägi seda ette Nikolai von Glehn - visionäär.
Lume ja jõuludega tekib alati soov lugeda Tšehhovi novelle ja Sherlock Holmes'i seiklusi.

Hakkasin mõtlema kõigile neile surnukehadele, kes on praegu maa all, Ingmar Bergmanile, kelle haual mässab vist ka vinge tuul ja lumeluited. Puhake rahus, kes surnud. Kes siin, elage hästi. Tehke, mis meeldib ja saage õnnelikuks. Majandus langeb, aga ilma üle ei saa enam viriseda.

Kepp

Koguaeg plaanin homme teha midagi. Kui ma tean, et on võimalus järgmisele päevale plaane teha, siis ka teen. Kavandan ja visandan päevhaaval oma elu järgmist päeva. Tavaliselt pole tänasega kunagi rahul. Kell on 22 õhtul ja alustan stsenaariumi kirja panemisega. Tärmin kukub õige pea. Teen, mis suudan.
Kui ei kirjuta ega filmi ei tee, siis võiks lugeda. Kui lugemisest silmad väsivad, vaatan filmi. Paus iga 45 minuti järel.
Hommikuks oli maha sadanud esimene lumi! Bussiootekeldris kohtasin imeilusat tüdrukut, kes lisaks oli veel põrgulikult veetlev, nõtke ja isikupärane. Istusin ta ees, ma ei tea, millal ta maha läks. Mina läksin maha Vikerkaares. Nagu ikka. Basseinis tegid naised rivis kükke, rinnad vonkslesid üles-alla. Nagu ikka.

pisutki rahul

Olen üleval olnud 36 tundi. Tartus käidud. Autot juhtis Ragnar Rosberg, kellega on ülimalt meeldiv juttu puhuda ja nalja heita. Sauelt võtsime peale Mari-Liisi. Mingi hetk liitus ka Kaur ning jutt võis alata.
Ma ei tea, mis paranoia minusse sisse läks. Nüüd on igatahes kõik hästi ja tõestatud, et öö läbi ja siis veel ühe päeva on võimalik üleval olla küll. Mingil hetkel tuleb väga uni ja siis vajub silm kümneks minutiks kinni. Pärast seda on nagu jälle uut energiat.
Luke park, talumajapidamine, aktiivne vanem mees emaga. Viimastel päevadel ikka näen ja mõtlen, kuidas inimesed jagunevadki vist pederastideks ja lahedateks inimesteks. On olemas erilisi väärakaid ja neid on palju. Teisel hetkel kohtad jälle südantlõhestavat inimlikkust heas mõttes ja positiivseid käitumisalgeid. Ma ei saa maailmast aru, aga näen, mis mu ümber toimub ja huvitav on püüda sellest filmi teha. Head ööd.

Paranoia

Mind jälitab tunne, et ma saan homme surma. Näen kahte võimalust. Loodan, et tegu vaid paranoiaga. Imelik, ma ei mäleta sellist asja varasemast elust. Kuidas ma saaksingi seda teada? Rahu. Homne päev tõestab. Kurat küll, et ma varahommikul Tartusse pean sõitma... Pole midagi. Ma ei saa karta. Midagi pole kunagi karta. Me tuleme lõpmatusest ja suundume lõpmatusse. On nii? Väärtus on kõigel ja pole mittemillelgi.

Rahunesin enam-vähem maha. Võin vist magama minna. Liiga mures... Nii palju on teha, ei taha veel ära minna. Kõik on tegemata, ma ei saa minna. Mul on ülesanne. Ja see tuleb lõpule viia.

Erinevad elud ja teod ning nende mõjud mu peas

Mitmed viimased päevad on jäänud kirjasõna lagedaks. Olen nagu puhkusel, ent ei puhka, vaid võtan elumomentidest viimast. Eile äge pidu Cafe's Protest, erinevad näod ja maailmad. 7 jõudsin koju, taksojuht rääkis vaid üksikute sõnadega, eestimaiseid lauseid kombineerida ei osanud. Paotas vaid: "istu!" ja "kuhu?" ja "seal kõik?"
Täna ärkasin üle pika aja korraliku tummise pohmelusepoisiga. Pea raidus ja perekond ehitas väljas aeda. Oleksin appi läinud, kui poleks näinud isa omas elemendis sõimlemas ja õhkkonda rikkumas. See oli valus otsus, aga ma tõesti ei tahtnud sinna minna. Romantik ja võitleja minus pidas õigeks minna, kannatada koos vendadega. Kuna mul oli pohmell ja ma poleks ilmselt kuidagi aidata saanud, siis jäin tuppa vaevlema.
Tahtsin miskit teha, aga ei teadnud mida kuni torgatas idee külastada Kalevi Spa'd ning sealseid veenaudinguid. K-ga trippisime paar tundi erinevates basseinides ja saunas. Palju sõbralikke venelasi. Neile istub ühisvärk paremini kui sügavalt individualistliku loomusega eestlastele. Mis toimub siin Tallinna nõlval? Õnneks jagub vaheldust ja ka õiesegu.

võti igalepoole

Keegi ei tunne huvi, keegi ei helista. Kus on veetlevad tüdrukud, kas keegi mind unustas?
Jälle olen ringreisil omaenda peas. Mõtted ei sünni, kasva ega avane mitmes, vaid ühes peas. Olen kosmoselaevas korraga kõik ametid - piloot, koristaja, tankija jpm. Kivi tõmbab vere käima.

Sügissegadus 2008

Viimasel ajal valitseb peas segadus. Just loomingulises plaanis. Mis on hea, sest sunnib otsima (mõtlema?) ja seeläbi leidma uusi asju. Vajadus üksi olla, sest vastused on seesmised. Avalikel esinemistel ebakindel. Laval on hea, aga klassis sõna võttes hääl väriseb ja õhk saab otsa, katkeb ka mõte. Tuleb vist uudsest alast, milleks on film. Teater on kodusem, kui film, kuigi püüan vastupidist tõestada.
Tippkunstnik: "mul on motivatsioonikriis."
M. saab järjest võõramaks, varsti poleks teda nagu olnudki. Mälust pühitud, aga alateadvusesse igaveseks sissekodeeritud.
Huvitav, kes on järgmine tüdruk, kes üle lävepaku astub?
Professionaalsus kirjutamises tähendab lugeja veenmist teksti päriseltjuhtumises?

Võibolla on see soovmõtlemine, aga oktoobris jääb energiat kuidagi vähemaks. Enam nagu ei jõua nii palju teha. Asjad hakkavad üle pea kasvama.

-Appike, ma ei näegi "Tõehetke"?
-Ma pole seda kunagi vaadanud.
-See on jumala hea.
-Noo võimalik, mul pole telekat.
-Miks?
-Ma ju rääkisin. (Paus.) Sa ei saanud aru? Ma seletasin ju ära.

väsinud

Väike parandus. Tulihapud pohlad, mida ma eile sõin ei olnud midagi muud, kui tulihapud jõhvikad. Hea, et õige nimi päevavalgele tuli.

Haigus

Mis kuradi jama see on juba kolmapäevast saati? Kõri läbi nagu auklik vesipiibu voolik. Vahepeal juba andis lootust... Eile õhtust saati jälle kehv, mis kehv enesetunne. Kurk valutab... Niisama toas istuda polegi väga raske. Küll aga majapidamistoimetusi tehes... Pesu pestes ja välja kuivama viies. Tõesti loodan, et homne koolipäev ei kujune piinaks neljas vaatuses.
Nägi mitmeid sompus vihmailmu, tänasest on taevas sinine ja kontuurid teravad, ainult, et suvemaiku on õige väheks jäänud.

Tihti ma põgenen loomise eest. Miks?

Kõrbenud (ülemõelnud) viineripirukas, suussulav (tüdruk) mesi, tulihapud (valus kogemus) pohlad, mõru (koledus, ebaõnn) tee. Kõiki neid maitseid olen täna tundnud. Samal ajal, kui üle taeva põrutab lõputa hall pilvemassiiv ning värelevad väiksed linnud, tihased ja muu säärane kraam...
Vaja omadussõnade sõnastikku.
Pea valutab. Millest? Sõin ju. Äkki peaks veel?

Kuidas kirjutada Raadi-Toomiku filmist?

pääsküla

Liivalaia tänaval on päevad hulluks läinud ja mujal kesklinnas on nii palju värvilisi autosid, et kõik seisavad foori taga ühena paljudest. Porine vihmatilk niriseb mööda porist stanget ligasele asfaldile.
Mind ei näi see puudutavat. Pääskülas niriseb aeg oma rahulikult venivas rütmis. Tuleb vihmahoog ja kastab maad. Siristab lind ja turnib orav... Midagi ei toimu. Vaim saab kasvada. Saab teise maailma esile kutsuda, ilma et olme segaks.

Varesele valu, harakale haigus

Juba kaheksas päev, kui pole kirjutanud. Võibolla üks või kaks arvamust filmide kohta. Ega sellest midagi hullu pole. Peaasi, et saaks kiiresti terveks, siis on põhjust rõõmustada ja energiat tööleasumiseks. Üsna masendav on haige inimese elu. Välja ei saa minna (kui lähedki ega seal siis hää pole), ei viitsi midagi teha. Suudan lugeda vaid lasteraamatut, sest ajaviitekirjandus on juba liiga raske, paljusõnaline ja ebatäpne. Krüsanteemid viskasin välja, kuid haigus veel kestab. Igal juhul parem, kui eile. Ka öösel sain magada.
Haigus on sundinud mind lihtsalt olema. Vegeteerima. See on omamoodi nauditav. Luuseritunnet ei teki, kodusolemine on põhjendatud. Ka nelja seina vahel passimisel on omad miinused, aga kindlasti on see vähemalt sama hea, kui ringi sahkerdamine. Kodust lähed, koju tuled - miks siis mitte juba koju jäädagi?
Palavikuga on raske säilitada adekvaatsust. Vaatasin paari filmi ja lõpetasin "Mad Meni" esimese hooajaga. Suutsin neid nautida, aga analüüsida mitte. Vaatame, mis välja tuleb.
Kutsub kirjutama. Nädalavahetus ilmselt kodus. Ehk saab ühtteist tehtud. Filosoofiat vaja lugeda.

Kas pole mitte inimlik soojus see, mida kõik otsivad ja vajavad, tehes kõige fantastilisemaid tempe ning lõpuks ikka leidmata?
Kas pole kõige meeldivam aeg mu elus olnud see, mis veedetud naisterahva üsas?

Kirjutamiskramp. Tahaksin ette võtta suuri asju, aga ei suuda alustada väikestest ja nii aeg lähebki, ilma et midagi teeksin. Avasin brauseri, oskamata midagi aadressiks tippida, tahtmata midagi virtuaalkeskkonnast. Ei, täna on teised privileegid. Huvitav, kas Frank-n-Dank'ile jõuan?

Asjad, mida vaja teha:
võte ette valmistada
kadreering teha
mõrvaripilt välja otsida
kirjutada arvustused viimasel ajal nähtud filmidele

Teist päeva viibib igapäevane ülesanne. Blokk on halvanud terve organismi toimimise. On võimalus välja murda või siis jätkata "Niguliste õpilastega". Või vaadata filmi või teha, mida iganes. Aga midagi ei taha... Peale M-i, kes mind väldib. Ma ei saa öelda 'pohhui', kui samas tunnen, et ta on tõesti ainus, kes mind õnnest lahutab. Pohhui, läheb üle. Savi see, ma saan hakkama ja leian uue. Võibolla seepärast peakski minema pidutsema. Kuidas ma aga pidutsen, kui peotuju puudub? Vahin plikse, kellega kõnelemiseks mul puudub julgus? Ei tea... Teen aga kivi ja loksun positiivsemates lainetes edasi... Nii edasi. Just sedasi. Eks näis, mis saab.
Üks asi on veel südamel. Tänane jube hommik. Avasin silmad kell 6, kui akna taga valitses sügav pimedus. See polnud ahvatlev ööpimedus, vaid jälk ja kõledale hommikule eelnev soojusepuudumine. Värisesin voodis, meenusid need julmad valgenemised viimaste aastate talvedel. Tööl ega koolis ei käinud, istusin hommikuni arvutis ning süda kuulus lootusetult kellelegi teisele. Miski ei maitsenud. Tüdimus ja tujutus. Vägisi ronisid pähe mälupildid... nii ma tänast päeva alustasin. Üles ei suutnud tõusta, sest talumatu tundus olla ärkvel sellises reaalsuses. Ei leiutanud mingit tegevust, mida tahtnuks teha. Tõmbasin teki üle pea ja palusin, et uni ometi tuleks. Mõne tunni pärast oli palju parem uuesti ärgata. Jõin igaks juhuks kaks kanget kohvi.

Carmina Burana

Ma pole klassikalise muusikaga harjunud ja seetõttu on mõnikord raske vastu võtta. Ma ei tunne seda keelt, aga tean, et seal on peidus midagi, mis mulle väga meeldib. Rõõmu muusikast olen ikka kogenud, aga mitte nii suurt, kui võiks, mulle näib.
Kummituslik öö, millele järgnes udune hommik. Ärgates kattis hoovi paks udukord, käisin peldikus ära ja ennäe, kõik oli selge. Keetsin teed ja lasen kõrvadesse heliloomingul hoovata. Prokofiev, Chopin, Rahmaninov, Orff ja kes kõik veel.
Sügis, just viimane nädal, on toonud peale üleüldise kolletumise ka parema raamatulugemise meeleolu. Lõpetan Bergmani "Pildid" ja viin koos Lynch'iga raamatukokku tagasi. See kaks või kolm nädalat peab olema paari teose läbimiseks piisav aeg. Muidu olen mina lihtsalt liiga aeglane.
Täna lähen monteerima ühte kirikustseeni. Final Cut Pro'st jagan vähem, kui aiaehitusest, õnneks tuleb A appi.
Plaanin uut süsteemi, selle kohaselt kukub kuus korra tärmin. Selleks ajaks peab olema stsenaarium valmis. Lihtsamalt: kuus üks stsena ja asi ants. Filmi jaoks või hoopis näidend - pole vahet. Niisiis, tähtaeg on 9. november. Vaatame, mis välja tuleb.

Bob Marley

Kumus dokumentaal Bob Marley'st. Väga ilusti oli "Exoduse" väljatulemiseaegset globaalkonteksti näidatud. Keskenduti eelkõige rastafari legend arley'le, aga külje pealt toetasid dokumentaalkaadrid rastakultuuri levimisest ja maailma kui terviku eksisteerimisest ja muutumisest.
Kodus on kivis ja hea olla. Positiivne vaib, mille saamises kahtlustan Bob Marley päikeselist ja vabastavat sõnumit. Ka marley't tulistati. Jube, kui hakata mõtlema eelmise sajandi atendaatidele. See on jõhker, ent nüüdseks juba ka poolenisti retroteema nagu hobuselt tulistamine vesternis. Pole kaugel aeg, kui lego disainerid joonistavad välja '50ndate Usa linnatänava, kus parajasti toimub atendaadikatse. Hea ja halb oleksid kristlikus stiilis punasega allajoonitud.

Üks peatus peale Nurmet

Täna õhtul tuleb jälle see tunne. Kõigi poolt hüljatud ja mahajäetud tunne, ei oska kedagi tahta ka, sest kõigis on vale nii nähtaval, laokile jäetud nagu majapidamiskola hoovimurul. Värviline ja rõve nagu okse. See tunne loob hea eelduse kirjutamiseks. Ja kirjutamise peal ma olengi väljas.

Nii palju on teha, et see lööb ette mingi errori ja ma muutun täielikult teovõimetuks. Tuleb vist siiski prioroteetide tabel koostada ja selle järgi hakata asju vaikselt tegema. Tahaks kodus vedeleda ja lugeda.
M-ga rääkisime silmast silma ja asjad selgemaks, ta polnud enam pahane kuigi ma ei öelnud talle just ilusaid asju. Nüüd on kergem, kuid igatsus mõnevõrra jätkab. Õnneks mitte painajalikult. Rahulikult loksub allpool, häirib pisut, aga suudan olla üle. Lähen eluga edasi, püüdes tabada, mis on reaalsus (peamiselt märkan helisid) ja lugeda kohustuslikku kirjandust.
Ma ei saa aru, miks meil on vaja T&T-d mängida. Terve päev läheb selle alla ja mis vastu saab? Kolmsada krooni. Puudun loengutest selle raha eest? Miks teised seda teevad? Arusaamatu, miks T-l oli vaja see etendus peale pressida.

tuimeneb ja tugevneb

Iga päevaga süveneb sügis. Mõned kased on raagus, teised rohekollased.
Mu elul on nüüdsest ainult üks suund - edasi.
Eile trippisin terve päeva linnas ja mere ääres. Kuidagi masendav ja valus oli kohati, aga ilm oli oktoobri kohta vägagi soodne. Vihma ei saja, tuult ei puhu, üsna soe. Helioses "Lõputu kohvijoomise" peaproov. R-iga käisime kebabi söömas, K võttis pitsi viina. Tegime nalja, aga kõik olid tegelikult väsinud. R. läks magama, K-ga võtsime kivvsi, käisime poodides. Üle mitme kuu tripp K.S-ga, kes pidi koolitöö jaoks rannast ümaraks uhtunud klaasikilde otsima. Leidsin mitmeid haruldusi ja mis kõige tähtsam - energiasamba - valge klaasikillu, mida käes hoides tunnetan igavikulisust ja enda tühisust, ent rõõmu siin ja praegu olemisest. Lühidalt: see kild näitab seoseid maailmaasjades.
Ema käis külas. Ärritav kohtumine. Pole ka suhelnud, aga sellegipoolest ei näi ta enam naervat. Talvest läheb turg kinni ja töökoht kaob mõneks ajaks, uuesti jätkamine pole enam kindel. Kust saan ma õpinguteks raha, on küsimus, mis võib aasta pärast päevakorda tõusta. Võibolla pean suvel töötama, aga ehk on selleks ajaks piisavalt tutvusi tekkinud ning saab erialase ameti peale.
Nii palju, kui mul on kahju endast, on kurb ka teiste elusid vaadates. Kõlab labaselt, aga oskus enese üle muiata, likvideerib kurbuse.
M keeras endale, nagu R ütles. Minu jaoks on ta nüüdsest mõttetu lits. Palju õnne talle.

Bach ja palavik, kool

Ma olen tähele pannud, et paljud herbali sõbrad tutvusringkonnas on sügavamate kultuuriliste huvidega, kui mittesuitsetavad kamraadid. Eks see sõltub muidugi ka inimesest endast, mitte ainult taimest, aga keskmisest intelligentsema inimese suunab kivi sügavamates sfäärides tuhnima küll. Kui aga juhtud jobu olema, siis pole ka midagi aluskihis, mida pops esile saaks kutsuda.
Kivisõbrad näiteks tahavad avastada ja seigelda, eriti siis, kui aurud on kopsuteedele liikvele lastud, mitte telekaõhtul mõnusalt "Võta või jäta't" piidelda. Rohelisena hakkad hindama seda, mis tänavatel toimub - kõike spontaanset, ehedat, õpid ka eraldama ausaid inimesi võltsidest. Iseendasse vaadates meeldid endale rohkem, sest avardub loovus ja lisandub enesekindlus. Tahad naerda ja lõdvestuda, mitte askeesisunduses muljuda. Oskad olla õnnelik ja rõõmu teistega jagada.
Tõbine ja väsinud. Koolipäeva elasin üle, sisestades endale: ma ei ole haige, ma olen terve, täitsa terve.
Hiina kirjandusest rääkis Katja, kes kuratlikult meenutas aktsendiga eilset naisterahvast Hansapanga kliendiinfost. Huvitav seos. Päeval töötad õppejõu ja hiina kirjanduse eksperdinda, õhtul laekud kontorisse nõutute klientide muresid lahendama. Päeva lõpus võib päris tühi olemine olla... Või just laetud, täidetud? Äkki mõlemat?
Kliendiinfosse helistab igasuguseid inimesi - abituid, vihaseid, õelaid, nüristunud, daunistunud, ninatarku, kahjurõõmsaid, süüdistavaid - kuid lõviosa kõnedest on siiski halva energiaga, negatiivsed rünnakud, mis nõuab tugevat psüühist (elevandinahka?), et nendega silmitsi seista. Kaitseliin peab tugev olema.
Kirjutan kirjutamisharjutuse (kuigi praktikat täna juba on), söön kergelt ja ehk ka jõuan lugeda. Bach paitab kõrva. Hea on kivis olla.
Pimeneb, pimeneb.

Ma pole kunagi arhailine, sest ma olen praegu.

Hea

Kui küsisin salvrätte, kordasid R-kioski mammid üle linna nagu ühest suust: "EI OLE!" Nägin kunstipoes L-i. Ta oli asjalikum ja vormis. Selgena on ta kõvasti intelligentsem kaaslane, kui nii mõnigi silmnähtavalt mitte nii junkie. Peas küpseb plaan temaga ikkagi midagi kirjutada. Mingi film, ma kujutan ette. Tal on annet ja vaistu, kui vaid huvi jagub. Seda peabki testima.
M. helistas ja rääkisime juttu. Ma usun temasse. Ma olen temast sisse võetud.

Kuldne sügis

Mõnikord tundub, et tänapäeval muud peale klišee ei kohtagi. Seejuures ei saa salata siinkirjutaja kutsumust segada stiile ja ahvatlust ehitada üles suur pilt erinevatest kildudest. Näiteks pealkiri - kuldne sügis. See kõlab mingi kauge aja kajana. Kui oli Noor Pensionär, siis võibolla kohtas kuldset sügist, kuldsed kuuekümnendad tootsid samavärvi suve lõppe.
Aga ma vaatan aknast välja (ise ma päeva ajal muidugi välja ei lähe, kui just ei pea...) ja ma näen kolletavaid lehti, mis veel ei ole langenud, kuid mis sädelevad rohe-kollaselt perfektselt sinise taeva all päikesekiirtes. Kui see pole kuldne sügis, mis see siis on?
Näib nagu elaksin teisel planeedil. Nii uskumatult kaunis on praegune loodus. Midagi erilist kindlasti.
Kool läheb omarada, riburadapidi. Kursus saab tuttavamaks. Erinevad tunnetused segunevad. Tegemata filmianalüüsid ja kohustuslik kirjandus kuhjuvad. Päevad on pikad, ja usu, ööd veel pikemad. Ma olen õnnega koos, aga sellest hoolimata, hoolimata millestki, tahan ma kirjutada näidendeid, proosapalu, räpitekste. Kaamerat saab hakata varsti käes hoidma.
Mõtlen M-ist. Kõik on hästi, aga sellegipoolest... Tahaks teda koguaeg näha. Päeval ja öösel. Meil pole midagi kindlat, aga kõik on siiani läinud nii nagu peab. Ei tohi teda minna lasta.

S.R. tunnis kombineerisime värvilisi pabereid. Peale tunni möödumist läks väga raskeks. Loomingulisus lõppes ja sellega ka viljakus.
"Ideedel on omadus paljuneda." S.R.

Tuleks teha graafikuid ja tabeleid eesseisvatest ülesannetest ja eesmärkidest ning seada tähtsusjärjekorda.

kodus

See on nii ilus, kuidas aeg voolab siueldes-säueldes, kui oled üksi. Kõike koged, midagi vahele jätmata. See on rahu poole liikumise tee. Teistes inimestes on alati midagi häirivat, mida ei pane tähele vaid kivis või viinas peaga pidutsedes. Ühest küljest tahaks õppida, loengus istuda. Teiseks tahaks kodus lugeda. Kolmandaks filme teha. Siis filme vaadata. Luua tahaks. Ja nii edasi. Kõike tahaks, aga korraga ei jõua kahte teha. Tuleb võimalikult venitada aega, mis läheb ühe asjaga tegelemiseks. Nii jõuab tõenäoliselt ka keskendumine kohale. Minu sisse.

Imelik mõelda, et veel suvel käisin Sauel sokleid tegemas. Midagi muud ei teinud, raha polnud kunagi. Üks poolpäev soklivabrikus tähendas neljasadat krooni palka. Enam ei kujuta ette ennast seda tegemas. Iga päev 11 värsket betoonist soklimürakat. Tolm, kangutamine, tsemendimaitse suus, raskused tõstmiseks. Rongi peatusesse kõmpimine peale tööd toimus suurima kergendustundega. Nii raskeks muutus see töö kuigi veel aasta eest olin üsna hasartis. Tahtsin iga päev teha, et saaks raha. Mõttetu. Kui raha saigi, siis trippisime selle kiiresti maha. Leidus vaid paar tonni, aga see oli juba piisav motiiv öösel linna minemiseks ja alkoholi ohjeldamatult pruukimiseks. Palk sai kiirelt otsa ja jälle algas aeg, kui rongisõit oli tõeline närvide mäng, sest pileti jaoks kopikaid ei jätkunud.

Täna on üle pikema aja esimene päev, kui avanes võimalus rahumeeli mõelda ja kirjutada. Kirjutamine ei edene ja ma arvan põhjust teadvat. Samuti ei edene kirjatöö laupäeviti, päeval pärast pikka nädalat ja ringisehkendamist. Alles pühapäeval jõuan loomingulisse meeleollu ja saan hakata tegema, mida tahan. Need üleminekuajad ühest reaalsusest või rutiinist teise võtavad aega. Seetõttu nädala sees suurt midagi paberile ei saagi. Vaja on nädalat või paari vähemalt. Muidu sünnib hoolitsemata tekst, kust puudub isenäoline puudutus, mille annab keskendumine.

Vanu märkmeid sirvides näen, et minu tekstis on sees minu aeg ja keskkond. Ma kirjutan seda, mida elan, millele aeg kulub. Kui ma tahan kirjutada mootorratturitest, siis oleks äkki võti mootorratta ostmises. Edasi tuleb valik, kas sõita ka ja kui palju ja miks. Kui sõita kas kaine või purjus peaga. Või hoopis kivis. Kas kanda kiivrit või mitte. Mida rohkem küsimusi esitad, seda selgemaks peaks teoreetiliselt teema minema.

Kuhugi

Alguses, kui muutus on tulemas, siis sa ootad seda. Mida lähemale jõuab, seda suuremaks lähenev uus asi paisub. Sa kujutled, kuidas see su elu iga pisimatki detaili muudab, kuidas elu ei ole enam endine. Justnagu võiks uus muutus viia kuhugi, kus kehakogemust ei määra maa, taevas ja silmapiir. Siis see tuleb, laine lööb üle pea ja juba on ta läinud. Ainult juuksed nõrguvad veel pool tunnikest kuni uus rutiin on saanud omaseks ja sulle näib, et nii on koguaeg olnud.

Vabaolenikka

Kas ma saan muredest aru alles siis, kui leian teise olendi nendest rääkimiseks?
Kirjutamisest ei tule miskit välja peale sota-pota. Paari tunni pärast algab esimene kursusepidu. Ostan kaasa viina, sprite' ja laimimahla ekstrakti.
Alumises toas, selja taga kaminatuli ja akna taga kuivavad mändide vahele seotud nööril riided. Pärnu maantee ehitustöödel teeb võimas masin võimast häält ja väristab tervet maja. Hommikul ärkasin vibratsiooni peale toas. Kõik koliseb ja väriseb, keskendumine on häiritud. Loodan, et lõpetavad ükskord selle jama. Egotsentrik nagu ma olen. Ja nemad.
Koolis lõppes kolmas nädal, täna võtsin vaba päeva. Vahele jäid eesti filmiajalugu ja kunstiajalugu.
Miks ma kodust väljas olles tahan koju, kodus aga kardan mandumist ja mõtlen vaid väljaminemisele? Vaid väga lühikese aja jooksul on mu elu olnud rutiinne. Midagi on muutunud iga teatud aja tagant. Ja kui polegi, siis olen ise alateadvuslikult uue olemise loonud.
M.P ütles koolis, et ei jõua praktilisi töid ära oodata. Nõustusin temaga kohe.
Vana maja vaim on meis elama hakanud. No mis ta nüüd nii vana maja on, aga aastakümned siiski on oma aura löönud. Seal oli varem hotell, nüüd vist enam pole.

Kui kuskil miskit koidab, elamist toidab, uue loomine kuskil eemal käivitab mu meeled, alustan verejahti, pole ootamiseks mahti.

Lihtsalt lause.

Alguses loed tunde, siis päevi, nädalaid ja lõpuks lähevad ka aastad sassi. Koolis on kolm nädalat käidud, ei tea mitu päeva, varsti on ka nädalaid arvestuseks liiga palju. Ilma vastavat käsku endale andmata kaovad asjad meelest kiiremini kui Räikkonen Monacos kurvi taha.

Pidevalt liigume. Kuhu? Ja miks? Peale tänast pidu pole me inimestena ega veel vähem grupina enam samad inimesed. Ootuspõnevus täidab aega.

Suitsetan, vahel mitte. Kuidas kunagi.

Eile koolis Sillarti tunnis sõnavõtueel pabinas, rääkides ei tulnud õiged sõnad meelde, kõnekunst kehv.

M.R jäi haigeks. Täna peole tuleb?

Eilses Ekspressis täiesti lamp lugu kanepi otsalõppemisest. Uskumatut paska kirjutatakse. Keegi ei protesteeri, sest keegi ei tea, kuidas need kangialused teemad tegelikult seostuvad.

Pohmakas - joomajärgne madalseis.

Mul on ikka kooliga vedanud, ei pea mingit sitta õppima. Teemad kattuvad mu huvidega ja suur osa on loomingulisel tööl. Just seda loomingulisust olen tahtnud koguaeg endas arendada. Ma ei kujuta ette, kuidas peaksin ülikoolis vastu ebameeldival erialal. Õppides haldusjuhtimist, kus tõenäoliselt kõik ülesanded oleksid tüütud kohustused, mida tahaks lõpmatusse edasi lükata.

Nädala sees ootan nädalavahetust, et keskenduda stsenaariumiarendustele. Tegelikult aga pidutsen ja lasen aega mööda. Argipäevadel on vabad ainult õhtud ja siis panustan nv-le. Tuleb püüda distsiplineeruda, et kooli kõrvalt areneda. Tööd ju pole praegu, mis on soodne pinnas enda asjadeks aja leidmisele. Tuleb lihtsalt aru anda töötamise levelist ja mitte igal vabal hetkel juua või kivvsi raiduda.

Teine päev koolis

Hommikul K.A. loeng kino leiutamisest. Mõned nimed ja näod said tuttavamaks kursuselt, mõned on veel kokku viimata. Loodan, et pidu toimub varsti, saab tuttavaks inimestega. Muutub ka kool meeldivamaks kohaks ja hakkavad aset leidma spontaansed pealeloenguid olemised.
R.R. maailmakirjanduse sissejuhatus jäi ära. Lahe on ülikooli ruumides ringi liikuda. Hästi palju on tüdrukuid. Ilusaid ja koledaid. Igasuguseid. Eriti keeltemajas. Sööklas pakutakse soodsalt vanaemaköögi stiilis toite. Suures majas on seiklemist ja avastamist.

Koolilood

Esimene koolipäev. Jagati infot, tutvustati inimesi, ruume jne. Kursusekaaslastega tutvuda ei jõudnud, aga pole viga, varsti pidavat ka peod pihta hakkama. Homme juba kaheksatunnine päev. J.S. režii algtõdedega ja maailmakirjandus Tallinna Ülikoolis.

Elukäik

Raamatuid ei suuda üldse lugeda. Filmiarvustusi kirjutan. Päevaharjutust kirjutan mõningate puudujääkidega ka. Hinded peaks ikka korda saama. Vaatasin Juno't.

Ringhoovist ja Paris Hiltonist

Käisime Kauriga Kumus vaatamas "Objekte ja projekte" ning "Ringhoovi". Esimene neist pedagoogilise alatooniga pooldokumentaal, tehtud aastal 1967. Jõudsime poole pealt ja sellest väga rääkida ei saa ega oskagi. Muljet avaldas lõpus viisakuste vahendamine. Nagu armastuslugu oleks alguse saanud. Loetud ülimalt võltsilt ja reaalse olukorra kaugelt.
Saatejuht: Nüüd oleme küll saanud terve lühifilmi jagu materjali. Tänan teid.
Arhitekt: Tänan teid. Me võiksime seda pikemalt arutada, kas te tuleksite minuga kohvile?
Saatejuht: Meeleldi, tänan teid. Lähme siia kohvikusse.
Edasi läheb muusika peale. On näha, kuidas kramplik teenindaja serveerib kohvi. Arhitekt ja saatejuht vestlevad ennastunustava aktiivsusega, nad on kõrvale jätnud kolmanda lauas istuja - operaatori. Operaator istub, vaatab enda ette. Tal on igav. Ta läheb välja, selgub, et terrassilt on kaugeleulatuv vaade, haarab oma kaamerdaja ja hakkab kaadreid võtma. Sellega film lõppes.
"Ringhoovi" (1987) ajal helises kellelgi saalis kaks korda telefon. Ta lasi aparaadil helised, ise üle oma rea publiku välja tungides. Nokia tunnusmeloodia helises ja segas. Mees lasi kinosaali ukse tagantkätt hooga kinni laksatada ja alustas kõrvkuuldavat telefonivestlust. Niiviisi kaks korda. Ja peale kõne lõppu tuli tagasi, võttis oma koha keskel ja vaatas filmi või tegi jumal teab mida. Saalis oli haudvaikne, nagu ikka.
Eile sai ka sel aastal esimest korda Rocca al Mare skatepargis käidud. Saku Suurhallis esines Good Charlotte, Eestimaa pinnal viibis ka Paris Hilton, Hiltoni hotelliketirajaja lapselapselaps.
Atv-mees tõmbas nokka. Minimotikaga sõitev tüüp võeti politsei poolt kinni. Kahetsusväärne juhtum.

Olemine

Olen Pääskülas. Ma elan siin. Ilm läks pilviseks, kuid hommikul oli esimene tõeline kevadilm. Ilm on alati veenev ja usutav.

Jah

Eelmine nädal oli normaalne. Käisin tööl rohkem, kui tavaliselt. Jõudsin isegi kooli. Kas pole vahva!