Mõnikord tundub, et tänapäeval muud peale klišee ei kohtagi. Seejuures ei saa salata siinkirjutaja kutsumust segada stiile ja ahvatlust ehitada üles suur pilt erinevatest kildudest. Näiteks pealkiri - kuldne sügis. See kõlab mingi kauge aja kajana. Kui oli Noor Pensionär, siis võibolla kohtas kuldset sügist, kuldsed kuuekümnendad tootsid samavärvi suve lõppe.
Aga ma vaatan aknast välja (ise ma päeva ajal muidugi välja ei lähe, kui just ei pea...) ja ma näen kolletavaid lehti, mis veel ei ole langenud, kuid mis sädelevad rohe-kollaselt perfektselt sinise taeva all päikesekiirtes. Kui see pole kuldne sügis, mis see siis on?
Näib nagu elaksin teisel planeedil. Nii uskumatult kaunis on praegune loodus. Midagi erilist kindlasti.
Kool läheb omarada, riburadapidi. Kursus saab tuttavamaks. Erinevad tunnetused segunevad. Tegemata filmianalüüsid ja kohustuslik kirjandus kuhjuvad. Päevad on pikad, ja usu, ööd veel pikemad. Ma olen õnnega koos, aga sellest hoolimata, hoolimata millestki, tahan ma kirjutada näidendeid, proosapalu, räpitekste. Kaamerat saab hakata varsti käes hoidma.
Mõtlen M-ist. Kõik on hästi, aga sellegipoolest... Tahaks teda koguaeg näha. Päeval ja öösel. Meil pole midagi kindlat, aga kõik on siiani läinud nii nagu peab. Ei tohi teda minna lasta.
S.R. tunnis kombineerisime värvilisi pabereid. Peale tunni möödumist läks väga raskeks. Loomingulisus lõppes ja sellega ka viljakus.
"Ideedel on omadus paljuneda." S.R.
Tuleks teha graafikuid ja tabeleid eesseisvatest ülesannetest ja eesmärkidest ning seada tähtsusjärjekorda.
