Ärkasin. Omaette saavutus. Vaatasin rongiaega valesti. Kõndisin perroonilt bussipeatusse. Komposteerisin pileti, sõitsin linna. Nägin kahte avariid. Üks mees rääkis bussis telefoni, vist sõbrale, et tal ei ole kedagi, tal ei ole midagi, tal ei ole mitte sittagi. Diagnoosis endal närvistressi. Ümber inimesed kuulasid.
Linnas valisin uued prillid. Proovisin ka Reet Linna prille, aga neid ei ostnud.
Läksin kaubamajja. Tunglemine oli suur, eksisin lõhnaosakonda sootuks. Helistasin infoliini, mind ühendati kaubamajaga. Kutsusin juhataja endale teed juhatama. Lõhnad ajasid pea segi ja ma otsustasin riski miinimumini viia, kuni juhataja saabumiseni tegin pipragaasiga ringkaitset. Kas teadsite, et pipragaasi on võimalik nelja meetri kaugusele pihustada? Mina nüüd tean. Mitte üks inimene ei pääsenud mulle lähedale. Turvamehi polnud üldse näha. Arvatavasti nad varitsesid toidumaailmas pisisulisid ja miilustasid infolaua turvanaisega. Saabus juhataja.
Ta tutvustas ennast ja näitas teed ukseni. Nimeks Juta. Leidsin plaadipoe (hoopis teises majas) ja ostsin vennale jõuludeks Eskimo plaadi.
Siis läksin Türgi Kebabi, kus mind teenindas pesueht indiaanlane.
