Iga päevaga süveneb sügis. Mõned kased on raagus, teised rohekollased.
Mu elul on nüüdsest ainult üks suund - edasi.
Eile trippisin terve päeva linnas ja mere ääres. Kuidagi masendav ja valus oli kohati, aga ilm oli oktoobri kohta vägagi soodne. Vihma ei saja, tuult ei puhu, üsna soe. Helioses "Lõputu kohvijoomise" peaproov. R-iga käisime kebabi söömas, K võttis pitsi viina. Tegime nalja, aga kõik olid tegelikult väsinud. R. läks magama, K-ga võtsime kivvsi, käisime poodides. Üle mitme kuu tripp K.S-ga, kes pidi koolitöö jaoks rannast ümaraks uhtunud klaasikilde otsima. Leidsin mitmeid haruldusi ja mis kõige tähtsam - energiasamba - valge klaasikillu, mida käes hoides tunnetan igavikulisust ja enda tühisust, ent rõõmu siin ja praegu olemisest. Lühidalt: see kild näitab seoseid maailmaasjades.
Ema käis külas. Ärritav kohtumine. Pole ka suhelnud, aga sellegipoolest ei näi ta enam naervat. Talvest läheb turg kinni ja töökoht kaob mõneks ajaks, uuesti jätkamine pole enam kindel. Kust saan ma õpinguteks raha, on küsimus, mis võib aasta pärast päevakorda tõusta. Võibolla pean suvel töötama, aga ehk on selleks ajaks piisavalt tutvusi tekkinud ning saab erialase ameti peale.
Nii palju, kui mul on kahju endast, on kurb ka teiste elusid vaadates. Kõlab labaselt, aga oskus enese üle muiata, likvideerib kurbuse.
M keeras endale, nagu R ütles. Minu jaoks on ta nüüdsest mõttetu lits. Palju õnne talle.
