Ma olen tähele pannud, et paljud herbali sõbrad tutvusringkonnas on sügavamate kultuuriliste huvidega, kui mittesuitsetavad kamraadid. Eks see sõltub muidugi ka inimesest endast, mitte ainult taimest, aga keskmisest intelligentsema inimese suunab kivi sügavamates sfäärides tuhnima küll. Kui aga juhtud jobu olema, siis pole ka midagi aluskihis, mida pops esile saaks kutsuda.
Kivisõbrad näiteks tahavad avastada ja seigelda, eriti siis, kui aurud on kopsuteedele liikvele lastud, mitte telekaõhtul mõnusalt "Võta või jäta't" piidelda. Rohelisena hakkad hindama seda, mis tänavatel toimub - kõike spontaanset, ehedat, õpid ka eraldama ausaid inimesi võltsidest. Iseendasse vaadates meeldid endale rohkem, sest avardub loovus ja lisandub enesekindlus. Tahad naerda ja lõdvestuda, mitte askeesisunduses muljuda. Oskad olla õnnelik ja rõõmu teistega jagada.
Tõbine ja väsinud. Koolipäeva elasin üle, sisestades endale: ma ei ole haige, ma olen terve, täitsa terve.
Hiina kirjandusest rääkis Katja, kes kuratlikult meenutas aktsendiga eilset naisterahvast Hansapanga kliendiinfost. Huvitav seos. Päeval töötad õppejõu ja hiina kirjanduse eksperdinda, õhtul laekud kontorisse nõutute klientide muresid lahendama. Päeva lõpus võib päris tühi olemine olla... Või just laetud, täidetud? Äkki mõlemat?
Kliendiinfosse helistab igasuguseid inimesi - abituid, vihaseid, õelaid, nüristunud, daunistunud, ninatarku, kahjurõõmsaid, süüdistavaid - kuid lõviosa kõnedest on siiski halva energiaga, negatiivsed rünnakud, mis nõuab tugevat psüühist (elevandinahka?), et nendega silmitsi seista. Kaitseliin peab tugev olema.
Kirjutan kirjutamisharjutuse (kuigi praktikat täna juba on), söön kergelt ja ehk ka jõuan lugeda. Bach paitab kõrva. Hea on kivis olla.
Pimeneb, pimeneb.
Ma pole kunagi arhailine, sest ma olen praegu.
