Eile hommikul lõi taas helendama ja kandis lõputult varjundeid välja.

Ühe õhtu tuled,

ühel õhtul tuled

igatsus

Valged helmed pudenevad tuule ja vihma käes

samas õitsevad sirelid

ja kõik muugi

Pühapäeva õhtu

Jah, see on õhtu, kus kõik on liiga vaikne ja märkad ja tajud kõike tühja,

näiteks seda pesakasti siin

Kirss juba lõpetab

Seda vägevamalt on taliõunad valgele puhkenud

Jah, kuid igatsus on suur

millegi sooja ja tuttava järele

mida nii raske leida...

Teisipäeval oli mu imestus suur, kui nägin, kuidas terve aed õitseb...

...ja rohi on juba lootusetult rammus

tema õrn iga on möödas

nüüd vohab nii kus jaksab

jah, nartsiss, kellele meeldib, kui talle alt üles vaadatakse

selle nime teab ema

...aga need servad on ilusti dekoreeritud

vaadates sisse

need punased on ikka koos, 

kõiguvad ja kasvavad

tema on üksik ja iseseisev ja tundlik

lausa kutsub

nii veetlev

lihtne, kuid ilus muster

leidub ka veel kinniseid

see on nüüd vist kirss

vana tikker

mattunud puhmasse

alles oli ta ümber kõrge lumekuhi

Esmaspäeval

Jah, olin mõnda aega eemal ja nägin suve saabumist

see on Läänemaal

Pargis, kus konutas üks vana see

Lauknas on head ühistud ja kõva konkurents

see näib kolhoosiaegne

ja ongi,

ent tegelikult on põllud kasutuses ja teatakse mida ja kellele kasvatatakse

Natuke Tallinna poole tulles helendasid peale vihma metsad ja pakkusid välja lõpmatult erinevaid rohelisi

Nii see on, kui oled teel ja ümberringi avarad põllud

Varbolas oli must auk ja elas valge kass

rääkimata rohelisest prügikastist

Taavi oma viimasel jooksuõhtul koos sõpradega

sinine ja salapärane

öö juurde käiv

ning saabuski ta

ainult selleks, et mõne tunni pärast jälle kaduda

Tagasitulek

Tagasi aias...

kus isegi kivid on helendama löönud

kus valgust jagub igalepoole

kus varjud on kerged

kus suvatsevad kasvada nemad

kus tikker läheb lehte

kus ka tema vaikselt ärkab, veel noor, ent kauaks?

Vahet pole, sest mu rõõm koju jõudes oli nii piiritu, on siiani.

Muru haljendama löönud värskelt. 

Vaarikas

Juba tuttav rabarber on paari päevaga mitu korda suurenenud

Nüüd laiutab lehtedega, aina kasvab

Küll on imetlusväärne puu, ühtaegu lubab enda üle naerda, teisalt endas kindel ja suur

Kes seal okstes istub?

Võtab musta rinna peale päikest

Isegi raagus õunapuu on nüüd kuidagi kerge ja armas

Jah, on nii ütlemata hea õues kui ka toas...

...kus vaated läbi akna nii veetlevaks saanud.

See oli siis, kui päike end viimast korda tuppa näitas. 

valge aeg, pikad päevad.

juba puudel ongi kerged leheudemed küljes.

Nagu piimahabe 

heleheleroheline