reede, 19. september 2008

Vabaolenikka

Kas ma saan muredest aru alles siis, kui leian teise olendi nendest rääkimiseks?
Kirjutamisest ei tule miskit välja peale sota-pota. Paari tunni pärast algab esimene kursusepidu. Ostan kaasa viina, sprite' ja laimimahla ekstrakti.
Alumises toas, selja taga kaminatuli ja akna taga kuivavad mändide vahele seotud nööril riided. Pärnu maantee ehitustöödel teeb võimas masin võimast häält ja väristab tervet maja. Hommikul ärkasin vibratsiooni peale toas. Kõik koliseb ja väriseb, keskendumine on häiritud. Loodan, et lõpetavad ükskord selle jama. Egotsentrik nagu ma olen. Ja nemad.
Koolis lõppes kolmas nädal, täna võtsin vaba päeva. Vahele jäid eesti filmiajalugu ja kunstiajalugu.
Miks ma kodust väljas olles tahan koju, kodus aga kardan mandumist ja mõtlen vaid väljaminemisele? Vaid väga lühikese aja jooksul on mu elu olnud rutiinne. Midagi on muutunud iga teatud aja tagant. Ja kui polegi, siis olen ise alateadvuslikult uue olemise loonud.
M.P ütles koolis, et ei jõua praktilisi töid ära oodata. Nõustusin temaga kohe.
Vana maja vaim on meis elama hakanud. No mis ta nüüd nii vana maja on, aga aastakümned siiski on oma aura löönud. Seal oli varem hotell, nüüd vist enam pole.

Kui kuskil miskit koidab, elamist toidab, uue loomine kuskil eemal käivitab mu meeled, alustan verejahti, pole ootamiseks mahti.

Lihtsalt lause.

Alguses loed tunde, siis päevi, nädalaid ja lõpuks lähevad ka aastad sassi. Koolis on kolm nädalat käidud, ei tea mitu päeva, varsti on ka nädalaid arvestuseks liiga palju. Ilma vastavat käsku endale andmata kaovad asjad meelest kiiremini kui Räikkonen Monacos kurvi taha.

Pidevalt liigume. Kuhu? Ja miks? Peale tänast pidu pole me inimestena ega veel vähem grupina enam samad inimesed. Ootuspõnevus täidab aega.

Suitsetan, vahel mitte. Kuidas kunagi.

Eile koolis Sillarti tunnis sõnavõtueel pabinas, rääkides ei tulnud õiged sõnad meelde, kõnekunst kehv.

M.R jäi haigeks. Täna peole tuleb?

Eilses Ekspressis täiesti lamp lugu kanepi otsalõppemisest. Uskumatut paska kirjutatakse. Keegi ei protesteeri, sest keegi ei tea, kuidas need kangialused teemad tegelikult seostuvad.