Liivalaia tänaval on päevad hulluks läinud ja mujal kesklinnas on nii palju värvilisi autosid, et kõik seisavad foori taga ühena paljudest. Porine vihmatilk niriseb mööda porist stanget ligasele asfaldile.
Mind ei näi see puudutavat. Pääskülas niriseb aeg oma rahulikult venivas rütmis. Tuleb vihmahoog ja kastab maad. Siristab lind ja turnib orav... Midagi ei toimu. Vaim saab kasvada. Saab teise maailma esile kutsuda, ilma et olme segaks.
