Mõnel õhtul sünnivad sellised ideed.
Naabrimees teeb lõket. Seda kaadrit vaadates tundub, et tegu on südasuvega. Tegelikult on 27. september.
Lähme ratastega metsa ning leiame selle pisikese tiigi kesk rahu. Nagu kohv piimaga pealt poolt vaadates.
Nii kaovad jäljed.
Järsku ilmus välja see tore loom ennast jahutama.
Kas peremees ka juba järgi hakkab jõudma?
Varustus.
Hakkasime minema tundmatus suunas ning ühtäkki oleme lagund kasvuhoonete ja mahajäetud kuuride rägastikus.
Leian võssakasvanud jalgvärava ja salapärase valguse, millest satun vaimustusse.
Läbi võsa ja väätide jalgratast lükates jõuame eneselegi ootamatult Harku naistevangla aia taha. Paistab vahitorn, kus toimetas valvur, meid ta ei märganud.
Koperdame võsas kuni jõuame väga kummalise kaasikuni, kui nii võib öelda. Kahjuks pole aega seda avastama minna, vaja tagasi pöörduda.
K. teeb isegi mobiilipildi sellest ootamatust kaasikust.
Ning hakkame läbi soode ja üle kraavide tagasiteed otsima.









































