Loomulikult on tänase vihmaga lehed kinni.
Meid on siin veel.
Pildista mind ka, mind ka!
Vaata, kuidas ma taevasse sirutun!
Arva ära, kes mina olen!
Õige, sinilill.
Kõigepealt on ta väike nupuke, roheline aju.
Siis kortsutab ennast lahti.
Nemad tulevad kahekesi.
Ja saavad suurteks ja tumedateks rabarberilehtedeks.
Mustsõstar. On juba avanud oma rohelised pihud päikse poole.
Siis vaatan neid oksi...
...maad, mis kaetud siniste nupukestega...
...ja ei oskagi mõelda muud...
...kui neid samu oma mõtteid.
Kui need muidugi on üldse minu.
Kes seda küll oskaks öelda?
Uss läheb üle tee,
tema jaoks on see midagi muud.
Võib olla kõrb,
kõva ja must.
Vana lagunev perroon.
Juba katabki teda sammal.
Siin pole juba kaks aastat käidud.
Juba on tekkinud siia uued tegelased...
...kes nagu oleksidki loodud selle troostitu pildi osadeks.
Õhtused jalutajad.
Tahaksin neid jälitada
aga nii ei tehta
pole ilus
Oleks väga ilus
nähtamatuna järgneda
Kuid siis tuleb veelkord see helendav uss
ka siis, kui ta juba ammu läinud
on tema rahustav kohalolek tunda.
mulle jäävad peegeldused...
...ja ilusad kollased tuled.
