Maalilised ajad on möödas, lumeräitsakad kukuvad mütsudes koos okstega

Meenub november...

...ainult rasket sulalund on kirjeldamatult rohkem.

Eilse lumesaju ajal kogunesid kümned ja kümned väiksed linnud kambakesi okstele.

Siis, kui tegin vanalinnas aega parajaks...

...nägin toompealt ka kalamaja udust ja kõdunevat linnaosa

Peale hamba väljatõmbamist kondasin käikudes, mis viisid labürindina linnast välja

Avastasin terve piirkonna, kuhu polnud varem sattunud, siin vaid üks detail, kulunud uks, millesse on kirjutatud nii palju vaesust ja rikkust

Tondil läks järsku pimedaks, kui rong jaama jõudis, pakkus mulle hea pildistamisvõimaluse

Raamatukogu maja juures ei paista lumemöll kuidagi silma

All on niimoodi, sinine koridor

ja kui üles vaadata, näeb rohelist lund

Täna hommikuks oli auto veelgi rohkem maskeerunud, päike paistis sellele peale, justnagu jumal taskulambiga vaatas ja püüdis aru saada, kas on seal all midagi või mitte

Hommik algas jätkuva sajuga

Jütsid tulevad koolist

porsche

pärnu mnt

tolmutab

bussi oodates

hanged on tõepoolest kurguni

tänavad nagu koguja kodu

kuhu asju aina kuhjub

ära ei viska midagi

ilmajaama ajaloo 

kolmas

talv

pikkuselt

kõrguselt

külma

poolest
-

mulle karge meeldib

Päike tuli välja, kuid lund heljub edasi, helbed langevad rahulikult ja vaikselt siia-sinna põigates, aeglaselt maapoole. Sellise taeva ja valgusega kujutlen ette Hemingway romaanide tegevuspaiku

Tõeliselt paks lumevaip, kuskil seal all on roheline, mida enam päris hästi ei kujutagi ette

Looduslik koridor

"High as a motherfuckin helicopter."

Külm ja soe

Järve ääres purikas

Ehitusele jõudes laskus päike...

...ja värvis ruumid kuldkollaseks

EK53

Suusatajaid on ikka hea kõrgemalt vaadata.

Päike lahkub värvilise taevaga.

Hommikul ootas meeldiv üllatus - puud taaskord hõbehallid.

Läike tänava mootorpaat.

Rohehall muinasjutt.

Jäämass, mis räästa alt end aina juurde pressib, vajaks juba hädasti skulptori kätt.

Kodule lähim bussipeatus, siia käivad number 27 ja 20. Värsi.

Madalamatel puudel hanged juba kurguni kerkinud.

Uued lapsed vanadel radadel tegemas oma toimetusi.

Suuremad inimesed ajamas omi asju.

Ja seenioride vabakava.

Laupäevaks oli nii.

Hõbedane valgus möödunud nädalast.

Mõned postitused ei ole enam sünkroonis fotode tegemise ajaga. Alati ei jõua samal päeval postitada. Püüan siiski ajaga sammu pidada, kuigi päevikus võib teha ju ka hüppeid möödunusse.

Vaade lääneaknast...

....ja vaade lõunaaknast.

Eile tulin koju läbi tuisu, autod libisesid, naelkummid kirisesid ja operatiivsõidukid undasid. Kodutänaval on muidugi rahulik.

Esimesed jäljed. Siis veel ei teadnud, et lund tuleb palju rohkem.

Aastakümneid teeninud käru, mis mingil põhjusel seostub kolhoosiajaga. Tühjade kummidega.

Selline väli.

Ja üks väga talvine maja.

Täna hommikul ootasid uued üllatused.

Juba jälle maastik teine.

Lumehangede üle latvades nagu enam ei jõuagi imestada.

Lumekihid garaažikatusel.

Maja lindudele.

Ajab üle.

Kes see teeb seal tööd?

Auto puha moondunud! Mutant selline.

Pidin korralikult kaevama enne, kui klaasini jõudsin. Jäälilled. Ikka ja jälle mõtlen, kui mõnus seal lume all autos võiks olla. Hea rahulik põõnata.

Ka ratas on ääreni täis.

Aiale on pool juurde ehitatud sellest looduslikust materjalist.

Temal on päris raske sumbata neil päevil. Lausa kurguni.

Ja süttivadki laternad, iga päev mõni minut hiljem. Üks valgus võtab teiselt järje ja loob täiesti uue olemise.