Mitmed viimased päevad on jäänud kirjasõna lagedaks. Olen nagu puhkusel, ent ei puhka, vaid võtan elumomentidest viimast. Eile äge pidu Cafe's Protest, erinevad näod ja maailmad. 7 jõudsin koju, taksojuht rääkis vaid üksikute sõnadega, eestimaiseid lauseid kombineerida ei osanud. Paotas vaid: "istu!" ja "kuhu?" ja "seal kõik?"
Täna ärkasin üle pika aja korraliku tummise pohmelusepoisiga. Pea raidus ja perekond ehitas väljas aeda. Oleksin appi läinud, kui poleks näinud isa omas elemendis sõimlemas ja õhkkonda rikkumas. See oli valus otsus, aga ma tõesti ei tahtnud sinna minna. Romantik ja võitleja minus pidas õigeks minna, kannatada koos vendadega. Kuna mul oli pohmell ja ma poleks ilmselt kuidagi aidata saanud, siis jäin tuppa vaevlema.
Tahtsin miskit teha, aga ei teadnud mida kuni torgatas idee külastada Kalevi Spa'd ning sealseid veenaudinguid. K-ga trippisime paar tundi erinevates basseinides ja saunas. Palju sõbralikke venelasi. Neile istub ühisvärk paremini kui sügavalt individualistliku loomusega eestlastele. Mis toimub siin Tallinna nõlval? Õnneks jagub vaheldust ja ka õiesegu.
