Viimasel ajal valitseb peas segadus. Just loomingulises plaanis. Mis on hea, sest sunnib otsima (mõtlema?) ja seeläbi leidma uusi asju. Vajadus üksi olla, sest vastused on seesmised. Avalikel esinemistel ebakindel. Laval on hea, aga klassis sõna võttes hääl väriseb ja õhk saab otsa, katkeb ka mõte. Tuleb vist uudsest alast, milleks on film. Teater on kodusem, kui film, kuigi püüan vastupidist tõestada.
Tippkunstnik: "mul on motivatsioonikriis."
M. saab järjest võõramaks, varsti poleks teda nagu olnudki. Mälust pühitud, aga alateadvusesse igaveseks sissekodeeritud.
Huvitav, kes on järgmine tüdruk, kes üle lävepaku astub?
Professionaalsus kirjutamises tähendab lugeja veenmist teksti päriseltjuhtumises?
Võibolla on see soovmõtlemine, aga oktoobris jääb energiat kuidagi vähemaks. Enam nagu ei jõua nii palju teha. Asjad hakkavad üle pea kasvama.
-Appike, ma ei näegi "Tõehetke"?
-Ma pole seda kunagi vaadanud.
-See on jumala hea.
-Noo võimalik, mul pole telekat.
-Miks?
-Ma ju rääkisin. (Paus.) Sa ei saanud aru? Ma seletasin ju ära.
