Peale pikka koolipäeva ei jõua kirjutada... Jõuaks kusjuures, kui väga pressida, aga ma ei oska seisukohta võtta, kas teha seda või lasta ennast lõdvaks... Looming tundub kuidagi õrn asi, mis on väga tugevas seoses isiksuse endaga ja igapäevase mõtlemisega. Kui teen endast sõjakoolikasvandiku, siis võib kaduda loomingust lahe vabadus, mis on segatud nõudlikkusega enda suhtes. Raske sõnastada seda ja tean, et pole hetkel täpne, aga tuleb üritada ennast määratleda ja sõnastada. Ja lugeda ja kirjutada, isegi, kui on väsimus.Tahaks magada ja lebotada, aga sõidame hoopistükis linnast välja, üle väga pika aja sauna ja lumevaaludesse kahlutama.
