Kafka päevikust: need, keda rõõmustab päike ja kes teistelt rõõmu nõuavad, on nagu purjus inimesed, kes tulevad öösel pulmast ja sunnivad vastutulijaid tundmatu pruudi terviseks jooma.

Selline võib välja näha üks kontseptuaalne eskiis. Siin pole ainult hing, vaid ka olemus.

Ja selline stseenide järjestus oli mu ees ühel õhtul, kui seisundist oli karakter saanud.

Hämarus

Täna õhtul laskus hämarus vaikselt ja mõnusalt justkui oleks suveõhtu, ainult niiskemalt ja sombusemalt. Puud on mustad.

Aga eile õhtul kolistas rong läbi üksindusõhtu.

Kui tulevad külalised väljastpoolt, siis viin nad ikka ka vabaõhumuuseumisse.

15. november

Ärkasin alles lõuna ajal. Enne, kui jõudsin kohvini, puges päike latvu suudeldes juba silmapiiri sisse.

Jabur, kui õunad niimoodi kobaras nagu hiigelsuur viinamarjakobar. Lume all suviselt erkroheline muru ja peal seisab juba nädal aega lumememm.

Mustamäel

Mõnda aega peatusin mustamäel, seal korteris, kus olen elanud 18 aastat. Ikka on hea sinna jälle jõuda ja parema meelega ma vist elaksingi seal. See oli väga hea periood, kiire, tegus, täis otsimist end ka leidmist. Tegelikult ma ei tea, kas peaksin sellest kohast kinni hoidma või laskma tal minna. Praegu tundub, et mõlemat moodi võib.

Mustamäel veetsin just selle aja, kui sadas lõputult kollasekirjuid lehti. Puhus kõva tuul ja inimesed pugesid meelsasti interjööridesse, kus köeb keskkütte radiaator ja mängib televiisor.

Mina nende valusate seinte vahel, mis on näinud hirmu, raevu, viha, närvide ülesütlemist, rahunemist, edasi elamist, lendavaid serviise, suhtlemisvajadust, hõõrumist, leidmist, kaotamist, otsimist - ühesõnaga: inimsuhteid erinevates varjundites neljatoalises korteris. Kuidagi piiratuna on see elu mul meeles. Võibolla ma eksin, aga mida tahtsid need inimesed, kes seal elasid? Ma kardan, et nendes inimestes oli midagi valesti. Ja elu käis seal kõvasti enne seda juba, kui mina tulin. Jaanuaris 1987. aastal. Tapeet on muidugi 90ndatest. Mäletan oli valida vist kolme erineva lastetapeedi vahel. Nüüd on see seal niikaua juba olnud, et mulle isegi meeldib.

Üks tegelane tagumise toa aknalt.

Ühel hommikul ärgates ja aknast välja piiludes oli maha sadanud värske lumi.

Ei, mustamäel pole kotkaid. See vaid tuulepesa.

Põhimõtteliselt pildistasin oma lapsepõlve mängumaad. Paremas allnurgas oli kunagi liumägi, redel. Veel paremal, kuhu pole näha, on palliplats ja liivakast ning sellest veel paremal oli ükskord ammu mängumaja, mis seisis neljal jalal. Aga see lõhuti ära juba nii kaua aega tagasi, et ma päris täpselt enam ei mäletagi.

Vajutasin fonolukust trepikojaukse lahti ja jäin varitsema...

...külalist, kes katsus ust ja seejärel koputas. Peale seda, kui olin temast pildi teinud, lasin ta muidugi sisse.

Nüüdseks on mul seljataga veel üks loomepalang, see oli 24. oktoobril, laupäeval ja tabas mind nii nagu ei kunagi varem. Mõned rasked ja keerulised asjad teisenevad paremateks, saavad elu osaks. Ja mõned väga head tegevused, olukorrad, millesse armastasin end ise pedantliku kirega mähkida, saavad kättesaamatuteks.
Mõnel päeval mõni lugu sobib nagu valatult.
Dj Shadow - Dark days (main theme)

Ahvikiirus

Ühtäkki meenus kuuepäevatagune loomepalang. Oli hall esmaspäev, sadas vihma, Võrus lörtsi. Istusin Pääsküla kodus kirjutuslaua taga ja tegelesin stsenaariumiga, üle 5 tunni ei tõusnud ma praktiliselt püstigi. Piinlesin ja vähkresin, ent ühel hetkel sattusin loomingulisele laineharjale, ideed tulid ise ja ma lihtsalt vaatasin suurte silmadega dialoogi ja selle tähendust, mis oli kohe selge ja põhjendatud, see oli seisund, milles ei saa eksida. Samas on see ka haruldane seisund, milleks on vaja aega ja sisseelamist ja jumal seda teab, millal ta tuleb. Võibolla kord aastas ainult. Ideed tulid mõttekiirusel ja ma ei jõudnud neid üles märkida, tegin selektsiooni ja vaid iga sajanda momendi sain kätte, kui sedagi.

sügis, kus leidub moondunud suve

Juba üle nädala aja tagasi, kui käisin seda pinki vaatamas, ülejärgmisel päeval istus seal juba minu Victoria.

Vanalinna punased katused taeva ja pilvede all.

 

Kõigepealt märkasin enda toa aknast suitsu, mis täitis õunapuud ja sissesõidutee.

Seejärel küünistasin juba kaugema aknani ja leidsin tossu kolde, väljas põletati oksarisu ja muud ebavajalikku kraami.

Läksin kohe välja ja tegin vennast suitsuseid pilte.

Ja ühe portree.

Ennast aga märkasin tuppa minnes varjuna, päike käib ju nii madalalt.

Varem jäin tihedamini ühte kohta fotoaparaadiga kammima, tahtsingi võimalikult segast fotot saada, nüüd eile jälle üle pika aja pildistasin läbi ribikardinate päikest ja kõike, mis sellega kaasneb. Materjalihullus. Ajab ikka segadusse küll.

Nii lomo pilti pole ma küll kunagi digikaameraga saanud, ilma igasuguste järelefektideta, nii aknast peegeldas ja nii ka pildistasin, ainult wb lasin meelega väheke nihkesse. Raamaturiiul kui džungel.

...

Pühapäev

Mõnel õhtul sünnivad sellised ideed.

Naabrimees teeb lõket. Seda kaadrit vaadates tundub, et tegu on südasuvega. Tegelikult on 27. september.

Lähme ratastega metsa ning leiame selle pisikese tiigi kesk rahu. Nagu kohv piimaga pealt poolt vaadates.

Nii kaovad jäljed.

Järsku ilmus välja see tore loom ennast jahutama.

Kas peremees ka juba järgi hakkab jõudma?

Varustus.

Hakkasime minema tundmatus suunas ning ühtäkki oleme lagund kasvuhoonete ja mahajäetud kuuride rägastikus.

Leian võssakasvanud jalgvärava ja salapärase valguse, millest satun vaimustusse.

Läbi võsa ja väätide jalgratast lükates jõuame eneselegi ootamatult Harku naistevangla aia taha. Paistab vahitorn, kus toimetas valvur, meid ta ei märganud.

Koperdame võsas kuni jõuame väga kummalise kaasikuni, kui nii võib öelda. Kahjuks pole aega seda avastama minna, vaja tagasi pöörduda.

K. teeb isegi mobiilipildi sellest ootamatust kaasikust.

Ning hakkame läbi soode ja üle kraavide tagasiteed otsima.

jalutuskäik pääskülas

Vana arvuti, mis on jäänud lageda taeva alla vedelema.

Isegi aias kasvavad seened, ei tea küll, kust need tulevad.

Eile istutati aeda elupuu ning terrassile jõudsid neli kanarbiku taime.

Huvitav perspektiiv.

Käisin garaažide juures kondamas. Ei tea, kuidas majade ja tänavate vahele ka need võõrkehad sattusid. Pääskülas ju kõigil aiad, miks siis garaaže tarvis? Neid tahetakse lammutada, ent mõned üksikud omanikud hoiavad kümne küünega kinni oma kallist varast.

Keset lagunevaid garaažibokse, tabas silm erkrohelise sambla.

Ning halli taeva.

Halli taeva all vedeles nõia vihmavari.

Ning lindistus nende salajasest vestlusest.

Üks boks lausa sülgas prahti välja.

Kuid prahi kõrval leidus ka imeilusaid värve.

Ja kirjaoskamatust kesk inimtühja tänavat.

Jumal teab, kust see violetne klaasitükk sinna sai.

Milline suurepärane värvide kooslus. Raamat, plaat ja riidetükk.

Kes Mehukatti't soovib?

Kas autor üldse mõtles, kui hea värvikombinatsiooni ta lõi? Tegelikult see pilt ei vaja kommentaare.

Oranž - üks mu lemmikvärve.

Kõige kaugemast garaažist leidsin selle.

Tuul mängis lehtedega.

Üksik leht seilas mööda hiiglaslikku loiku garaažikatusel.

Ka teisel pool raudteed, männitukas, oli kõik vaikne.

Draakon...

...ja voolik. Seostusid.

Postkastis, kirja peal istus tema.