võti igalepoole

Keegi ei tunne huvi, keegi ei helista. Kus on veetlevad tüdrukud, kas keegi mind unustas?
Jälle olen ringreisil omaenda peas. Mõtted ei sünni, kasva ega avane mitmes, vaid ühes peas. Olen kosmoselaevas korraga kõik ametid - piloot, koristaja, tankija jpm. Kivi tõmbab vere käima.

Sügissegadus 2008

Viimasel ajal valitseb peas segadus. Just loomingulises plaanis. Mis on hea, sest sunnib otsima (mõtlema?) ja seeläbi leidma uusi asju. Vajadus üksi olla, sest vastused on seesmised. Avalikel esinemistel ebakindel. Laval on hea, aga klassis sõna võttes hääl väriseb ja õhk saab otsa, katkeb ka mõte. Tuleb vist uudsest alast, milleks on film. Teater on kodusem, kui film, kuigi püüan vastupidist tõestada.
Tippkunstnik: "mul on motivatsioonikriis."
M. saab järjest võõramaks, varsti poleks teda nagu olnudki. Mälust pühitud, aga alateadvusesse igaveseks sissekodeeritud.
Huvitav, kes on järgmine tüdruk, kes üle lävepaku astub?
Professionaalsus kirjutamises tähendab lugeja veenmist teksti päriseltjuhtumises?

Võibolla on see soovmõtlemine, aga oktoobris jääb energiat kuidagi vähemaks. Enam nagu ei jõua nii palju teha. Asjad hakkavad üle pea kasvama.

-Appike, ma ei näegi "Tõehetke"?
-Ma pole seda kunagi vaadanud.
-See on jumala hea.
-Noo võimalik, mul pole telekat.
-Miks?
-Ma ju rääkisin. (Paus.) Sa ei saanud aru? Ma seletasin ju ära.

väsinud

Väike parandus. Tulihapud pohlad, mida ma eile sõin ei olnud midagi muud, kui tulihapud jõhvikad. Hea, et õige nimi päevavalgele tuli.

Haigus

Mis kuradi jama see on juba kolmapäevast saati? Kõri läbi nagu auklik vesipiibu voolik. Vahepeal juba andis lootust... Eile õhtust saati jälle kehv, mis kehv enesetunne. Kurk valutab... Niisama toas istuda polegi väga raske. Küll aga majapidamistoimetusi tehes... Pesu pestes ja välja kuivama viies. Tõesti loodan, et homne koolipäev ei kujune piinaks neljas vaatuses.
Nägi mitmeid sompus vihmailmu, tänasest on taevas sinine ja kontuurid teravad, ainult, et suvemaiku on õige väheks jäänud.

Tihti ma põgenen loomise eest. Miks?

Kõrbenud (ülemõelnud) viineripirukas, suussulav (tüdruk) mesi, tulihapud (valus kogemus) pohlad, mõru (koledus, ebaõnn) tee. Kõiki neid maitseid olen täna tundnud. Samal ajal, kui üle taeva põrutab lõputa hall pilvemassiiv ning värelevad väiksed linnud, tihased ja muu säärane kraam...
Vaja omadussõnade sõnastikku.
Pea valutab. Millest? Sõin ju. Äkki peaks veel?

Kuidas kirjutada Raadi-Toomiku filmist?

pääsküla

Liivalaia tänaval on päevad hulluks läinud ja mujal kesklinnas on nii palju värvilisi autosid, et kõik seisavad foori taga ühena paljudest. Porine vihmatilk niriseb mööda porist stanget ligasele asfaldile.
Mind ei näi see puudutavat. Pääskülas niriseb aeg oma rahulikult venivas rütmis. Tuleb vihmahoog ja kastab maad. Siristab lind ja turnib orav... Midagi ei toimu. Vaim saab kasvada. Saab teise maailma esile kutsuda, ilma et olme segaks.

Varesele valu, harakale haigus

Juba kaheksas päev, kui pole kirjutanud. Võibolla üks või kaks arvamust filmide kohta. Ega sellest midagi hullu pole. Peaasi, et saaks kiiresti terveks, siis on põhjust rõõmustada ja energiat tööleasumiseks. Üsna masendav on haige inimese elu. Välja ei saa minna (kui lähedki ega seal siis hää pole), ei viitsi midagi teha. Suudan lugeda vaid lasteraamatut, sest ajaviitekirjandus on juba liiga raske, paljusõnaline ja ebatäpne. Krüsanteemid viskasin välja, kuid haigus veel kestab. Igal juhul parem, kui eile. Ka öösel sain magada.
Haigus on sundinud mind lihtsalt olema. Vegeteerima. See on omamoodi nauditav. Luuseritunnet ei teki, kodusolemine on põhjendatud. Ka nelja seina vahel passimisel on omad miinused, aga kindlasti on see vähemalt sama hea, kui ringi sahkerdamine. Kodust lähed, koju tuled - miks siis mitte juba koju jäädagi?
Palavikuga on raske säilitada adekvaatsust. Vaatasin paari filmi ja lõpetasin "Mad Meni" esimese hooajaga. Suutsin neid nautida, aga analüüsida mitte. Vaatame, mis välja tuleb.
Kutsub kirjutama. Nädalavahetus ilmselt kodus. Ehk saab ühtteist tehtud. Filosoofiat vaja lugeda.

Kas pole mitte inimlik soojus see, mida kõik otsivad ja vajavad, tehes kõige fantastilisemaid tempe ning lõpuks ikka leidmata?
Kas pole kõige meeldivam aeg mu elus olnud see, mis veedetud naisterahva üsas?

Kirjutamiskramp. Tahaksin ette võtta suuri asju, aga ei suuda alustada väikestest ja nii aeg lähebki, ilma et midagi teeksin. Avasin brauseri, oskamata midagi aadressiks tippida, tahtmata midagi virtuaalkeskkonnast. Ei, täna on teised privileegid. Huvitav, kas Frank-n-Dank'ile jõuan?

Asjad, mida vaja teha:
võte ette valmistada
kadreering teha
mõrvaripilt välja otsida
kirjutada arvustused viimasel ajal nähtud filmidele

Teist päeva viibib igapäevane ülesanne. Blokk on halvanud terve organismi toimimise. On võimalus välja murda või siis jätkata "Niguliste õpilastega". Või vaadata filmi või teha, mida iganes. Aga midagi ei taha... Peale M-i, kes mind väldib. Ma ei saa öelda 'pohhui', kui samas tunnen, et ta on tõesti ainus, kes mind õnnest lahutab. Pohhui, läheb üle. Savi see, ma saan hakkama ja leian uue. Võibolla seepärast peakski minema pidutsema. Kuidas ma aga pidutsen, kui peotuju puudub? Vahin plikse, kellega kõnelemiseks mul puudub julgus? Ei tea... Teen aga kivi ja loksun positiivsemates lainetes edasi... Nii edasi. Just sedasi. Eks näis, mis saab.
Üks asi on veel südamel. Tänane jube hommik. Avasin silmad kell 6, kui akna taga valitses sügav pimedus. See polnud ahvatlev ööpimedus, vaid jälk ja kõledale hommikule eelnev soojusepuudumine. Värisesin voodis, meenusid need julmad valgenemised viimaste aastate talvedel. Tööl ega koolis ei käinud, istusin hommikuni arvutis ning süda kuulus lootusetult kellelegi teisele. Miski ei maitsenud. Tüdimus ja tujutus. Vägisi ronisid pähe mälupildid... nii ma tänast päeva alustasin. Üles ei suutnud tõusta, sest talumatu tundus olla ärkvel sellises reaalsuses. Ei leiutanud mingit tegevust, mida tahtnuks teha. Tõmbasin teki üle pea ja palusin, et uni ometi tuleks. Mõne tunni pärast oli palju parem uuesti ärgata. Jõin igaks juhuks kaks kanget kohvi.

Carmina Burana

Ma pole klassikalise muusikaga harjunud ja seetõttu on mõnikord raske vastu võtta. Ma ei tunne seda keelt, aga tean, et seal on peidus midagi, mis mulle väga meeldib. Rõõmu muusikast olen ikka kogenud, aga mitte nii suurt, kui võiks, mulle näib.
Kummituslik öö, millele järgnes udune hommik. Ärgates kattis hoovi paks udukord, käisin peldikus ära ja ennäe, kõik oli selge. Keetsin teed ja lasen kõrvadesse heliloomingul hoovata. Prokofiev, Chopin, Rahmaninov, Orff ja kes kõik veel.
Sügis, just viimane nädal, on toonud peale üleüldise kolletumise ka parema raamatulugemise meeleolu. Lõpetan Bergmani "Pildid" ja viin koos Lynch'iga raamatukokku tagasi. See kaks või kolm nädalat peab olema paari teose läbimiseks piisav aeg. Muidu olen mina lihtsalt liiga aeglane.
Täna lähen monteerima ühte kirikustseeni. Final Cut Pro'st jagan vähem, kui aiaehitusest, õnneks tuleb A appi.
Plaanin uut süsteemi, selle kohaselt kukub kuus korra tärmin. Selleks ajaks peab olema stsenaarium valmis. Lihtsamalt: kuus üks stsena ja asi ants. Filmi jaoks või hoopis näidend - pole vahet. Niisiis, tähtaeg on 9. november. Vaatame, mis välja tuleb.

Bob Marley

Kumus dokumentaal Bob Marley'st. Väga ilusti oli "Exoduse" väljatulemiseaegset globaalkonteksti näidatud. Keskenduti eelkõige rastafari legend arley'le, aga külje pealt toetasid dokumentaalkaadrid rastakultuuri levimisest ja maailma kui terviku eksisteerimisest ja muutumisest.
Kodus on kivis ja hea olla. Positiivne vaib, mille saamises kahtlustan Bob Marley päikeselist ja vabastavat sõnumit. Ka marley't tulistati. Jube, kui hakata mõtlema eelmise sajandi atendaatidele. See on jõhker, ent nüüdseks juba ka poolenisti retroteema nagu hobuselt tulistamine vesternis. Pole kaugel aeg, kui lego disainerid joonistavad välja '50ndate Usa linnatänava, kus parajasti toimub atendaadikatse. Hea ja halb oleksid kristlikus stiilis punasega allajoonitud.

Üks peatus peale Nurmet

Täna õhtul tuleb jälle see tunne. Kõigi poolt hüljatud ja mahajäetud tunne, ei oska kedagi tahta ka, sest kõigis on vale nii nähtaval, laokile jäetud nagu majapidamiskola hoovimurul. Värviline ja rõve nagu okse. See tunne loob hea eelduse kirjutamiseks. Ja kirjutamise peal ma olengi väljas.

Nii palju on teha, et see lööb ette mingi errori ja ma muutun täielikult teovõimetuks. Tuleb vist siiski prioroteetide tabel koostada ja selle järgi hakata asju vaikselt tegema. Tahaks kodus vedeleda ja lugeda.
M-ga rääkisime silmast silma ja asjad selgemaks, ta polnud enam pahane kuigi ma ei öelnud talle just ilusaid asju. Nüüd on kergem, kuid igatsus mõnevõrra jätkab. Õnneks mitte painajalikult. Rahulikult loksub allpool, häirib pisut, aga suudan olla üle. Lähen eluga edasi, püüdes tabada, mis on reaalsus (peamiselt märkan helisid) ja lugeda kohustuslikku kirjandust.
Ma ei saa aru, miks meil on vaja T&T-d mängida. Terve päev läheb selle alla ja mis vastu saab? Kolmsada krooni. Puudun loengutest selle raha eest? Miks teised seda teevad? Arusaamatu, miks T-l oli vaja see etendus peale pressida.

tuimeneb ja tugevneb

Iga päevaga süveneb sügis. Mõned kased on raagus, teised rohekollased.
Mu elul on nüüdsest ainult üks suund - edasi.
Eile trippisin terve päeva linnas ja mere ääres. Kuidagi masendav ja valus oli kohati, aga ilm oli oktoobri kohta vägagi soodne. Vihma ei saja, tuult ei puhu, üsna soe. Helioses "Lõputu kohvijoomise" peaproov. R-iga käisime kebabi söömas, K võttis pitsi viina. Tegime nalja, aga kõik olid tegelikult väsinud. R. läks magama, K-ga võtsime kivvsi, käisime poodides. Üle mitme kuu tripp K.S-ga, kes pidi koolitöö jaoks rannast ümaraks uhtunud klaasikilde otsima. Leidsin mitmeid haruldusi ja mis kõige tähtsam - energiasamba - valge klaasikillu, mida käes hoides tunnetan igavikulisust ja enda tühisust, ent rõõmu siin ja praegu olemisest. Lühidalt: see kild näitab seoseid maailmaasjades.
Ema käis külas. Ärritav kohtumine. Pole ka suhelnud, aga sellegipoolest ei näi ta enam naervat. Talvest läheb turg kinni ja töökoht kaob mõneks ajaks, uuesti jätkamine pole enam kindel. Kust saan ma õpinguteks raha, on küsimus, mis võib aasta pärast päevakorda tõusta. Võibolla pean suvel töötama, aga ehk on selleks ajaks piisavalt tutvusi tekkinud ning saab erialase ameti peale.
Nii palju, kui mul on kahju endast, on kurb ka teiste elusid vaadates. Kõlab labaselt, aga oskus enese üle muiata, likvideerib kurbuse.
M keeras endale, nagu R ütles. Minu jaoks on ta nüüdsest mõttetu lits. Palju õnne talle.