Take two and pass

Midagi pole veel selgunud, kirjanikuna pean ennast tõestama, raske algus on tehtud ja ma suudan juba ühtteist oma eakaaslastest paremini kirja panna, aga tulevik pole kindlustatud. Ma tean, et minus on jõudu saata asju korda, jätkuks ainult järjepidevust. Tean kindlalt, missugust elu ma elada ei taha. Tasub vaid meenutada soklite tegemist Tallinna lähedal väikelinnas, kui kaovad motivatsiooniprobleemid.

Praegusel ajal pole raske kirjutada, sest koguaeg toimub midagi ja kirjutamine on kirg - alati leiab aja ja koha. Blogipidamine on selles suhtes lõdva tegevus. Mingid lood meenuvad alati, mis samal päeval juhtunud, eilset enam väga ei mäleta. Teisalt pole järjepidevalt aega lugude läbimõtlemiseks ja läbikirjutamiseks, arendamiseks.

Päikesehääl

Väike spliff ja siis jätkan ma teemat.

Kell kuus hommikul. Ööklubi Angel. Köök on avatud. Kaidol läheb kõht tühjaks. Talle meenub, et Angeli köök on lahti. Ta ootab leti ääres tellimust. Ei-tea-kust ilmub Linnar Priimägi.

Linnar: Tere.
Kaido: Tervist.
Linnar: Kas sa oled juba täna õhtul rahuldatud?
Kaido: Võta rahulikult, ma ootan sööki.

*****************************************************************************
~H~ says:
19. dets on bussijaama juures pubis klassikokkutulek
~H~ says:
lähme kindlalt
~H~ says:
"seiklusjutte maalt ja merelt" on koha nimi
sten says:
aga ma tean jah, iga aasta on ju neil seal
~H~ says:
eelmisel aastal klassikokkutulekul erki ei meeldinud Kamikazes osadele venelastele, kes seal olid ja sai lõuga
~H~ says:
turvalisuse huvides peaks minema
~H~ says:
ja üldse, nõme kui ainult tüdrukud seal passivad, poisse tuleb nagunii vähem
~H~ says:
me võiksime minna, ma tahaks küll ühel õhtul paari tunni jooksul vanade tuttavatega juttu ajada
sten says:
miks ka mitte jah
~H~ says:
just

Aeg muutub kiirelt, siluda tuleb vead...

Peale pikka koolipäeva ei jõua kirjutada... Jõuaks kusjuures, kui väga pressida, aga ma ei oska seisukohta võtta, kas teha seda või lasta ennast lõdvaks... Looming tundub kuidagi õrn asi, mis on väga tugevas seoses isiksuse endaga ja igapäevase mõtlemisega. Kui teen endast sõjakoolikasvandiku, siis võib kaduda loomingust lahe vabadus, mis on segatud nõudlikkusega enda suhtes. Raske sõnastada seda ja tean, et pole hetkel täpne, aga tuleb üritada ennast määratleda ja sõnastada. Ja lugeda ja kirjutada, isegi, kui on väsimus.
Tahaks magada ja lebotada, aga sõidame hoopistükis linnast välja, üle väga pika aja sauna ja lumevaaludesse kahlutama.

Mõtted...

Mõtted vaikselt liiguvad küll. Teispool lumetorm, soojas toas ajurakud fantaasia lainel. Ikka uutmoodi, omamoodi, üksinda. Ma pole uhke, lihtsalt ei näe teist võimalust.
Tänava peal kihutas mööda 60 kilomeetrise tunnikiirusega mootorsaan. Mõned päevad tagasi ta ei osanud unistadagi, et juba saab suksuga läbi Nõmme tänavate kihutada. Veel vähem nägi seda ette Nikolai von Glehn - visionäär.
Lume ja jõuludega tekib alati soov lugeda Tšehhovi novelle ja Sherlock Holmes'i seiklusi.

Hakkasin mõtlema kõigile neile surnukehadele, kes on praegu maa all, Ingmar Bergmanile, kelle haual mässab vist ka vinge tuul ja lumeluited. Puhake rahus, kes surnud. Kes siin, elage hästi. Tehke, mis meeldib ja saage õnnelikuks. Majandus langeb, aga ilma üle ei saa enam viriseda.

Kepp

Koguaeg plaanin homme teha midagi. Kui ma tean, et on võimalus järgmisele päevale plaane teha, siis ka teen. Kavandan ja visandan päevhaaval oma elu järgmist päeva. Tavaliselt pole tänasega kunagi rahul. Kell on 22 õhtul ja alustan stsenaariumi kirja panemisega. Tärmin kukub õige pea. Teen, mis suudan.
Kui ei kirjuta ega filmi ei tee, siis võiks lugeda. Kui lugemisest silmad väsivad, vaatan filmi. Paus iga 45 minuti järel.
Hommikuks oli maha sadanud esimene lumi! Bussiootekeldris kohtasin imeilusat tüdrukut, kes lisaks oli veel põrgulikult veetlev, nõtke ja isikupärane. Istusin ta ees, ma ei tea, millal ta maha läks. Mina läksin maha Vikerkaares. Nagu ikka. Basseinis tegid naised rivis kükke, rinnad vonkslesid üles-alla. Nagu ikka.

pisutki rahul

Olen üleval olnud 36 tundi. Tartus käidud. Autot juhtis Ragnar Rosberg, kellega on ülimalt meeldiv juttu puhuda ja nalja heita. Sauelt võtsime peale Mari-Liisi. Mingi hetk liitus ka Kaur ning jutt võis alata.
Ma ei tea, mis paranoia minusse sisse läks. Nüüd on igatahes kõik hästi ja tõestatud, et öö läbi ja siis veel ühe päeva on võimalik üleval olla küll. Mingil hetkel tuleb väga uni ja siis vajub silm kümneks minutiks kinni. Pärast seda on nagu jälle uut energiat.
Luke park, talumajapidamine, aktiivne vanem mees emaga. Viimastel päevadel ikka näen ja mõtlen, kuidas inimesed jagunevadki vist pederastideks ja lahedateks inimesteks. On olemas erilisi väärakaid ja neid on palju. Teisel hetkel kohtad jälle südantlõhestavat inimlikkust heas mõttes ja positiivseid käitumisalgeid. Ma ei saa maailmast aru, aga näen, mis mu ümber toimub ja huvitav on püüda sellest filmi teha. Head ööd.

Paranoia

Mind jälitab tunne, et ma saan homme surma. Näen kahte võimalust. Loodan, et tegu vaid paranoiaga. Imelik, ma ei mäleta sellist asja varasemast elust. Kuidas ma saaksingi seda teada? Rahu. Homne päev tõestab. Kurat küll, et ma varahommikul Tartusse pean sõitma... Pole midagi. Ma ei saa karta. Midagi pole kunagi karta. Me tuleme lõpmatusest ja suundume lõpmatusse. On nii? Väärtus on kõigel ja pole mittemillelgi.

Rahunesin enam-vähem maha. Võin vist magama minna. Liiga mures... Nii palju on teha, ei taha veel ära minna. Kõik on tegemata, ma ei saa minna. Mul on ülesanne. Ja see tuleb lõpule viia.

Erinevad elud ja teod ning nende mõjud mu peas

Mitmed viimased päevad on jäänud kirjasõna lagedaks. Olen nagu puhkusel, ent ei puhka, vaid võtan elumomentidest viimast. Eile äge pidu Cafe's Protest, erinevad näod ja maailmad. 7 jõudsin koju, taksojuht rääkis vaid üksikute sõnadega, eestimaiseid lauseid kombineerida ei osanud. Paotas vaid: "istu!" ja "kuhu?" ja "seal kõik?"
Täna ärkasin üle pika aja korraliku tummise pohmelusepoisiga. Pea raidus ja perekond ehitas väljas aeda. Oleksin appi läinud, kui poleks näinud isa omas elemendis sõimlemas ja õhkkonda rikkumas. See oli valus otsus, aga ma tõesti ei tahtnud sinna minna. Romantik ja võitleja minus pidas õigeks minna, kannatada koos vendadega. Kuna mul oli pohmell ja ma poleks ilmselt kuidagi aidata saanud, siis jäin tuppa vaevlema.
Tahtsin miskit teha, aga ei teadnud mida kuni torgatas idee külastada Kalevi Spa'd ning sealseid veenaudinguid. K-ga trippisime paar tundi erinevates basseinides ja saunas. Palju sõbralikke venelasi. Neile istub ühisvärk paremini kui sügavalt individualistliku loomusega eestlastele. Mis toimub siin Tallinna nõlval? Õnneks jagub vaheldust ja ka õiesegu.