Mind jälitab tunne, et ma saan homme surma. Näen kahte võimalust. Loodan, et tegu vaid paranoiaga. Imelik, ma ei mäleta sellist asja varasemast elust. Kuidas ma saaksingi seda teada? Rahu. Homne päev tõestab. Kurat küll, et ma varahommikul Tartusse pean sõitma... Pole midagi. Ma ei saa karta. Midagi pole kunagi karta. Me tuleme lõpmatusest ja suundume lõpmatusse. On nii? Väärtus on kõigel ja pole mittemillelgi.
Rahunesin enam-vähem maha. Võin vist magama minna. Liiga mures... Nii palju on teha, ei taha veel ära minna. Kõik on tegemata, ma ei saa minna. Mul on ülesanne. Ja see tuleb lõpule viia.
