Elukäik

Raamatuid ei suuda üldse lugeda. Filmiarvustusi kirjutan. Päevaharjutust kirjutan mõningate puudujääkidega ka. Hinded peaks ikka korda saama. Vaatasin Juno't.

Ringhoovist ja Paris Hiltonist

Käisime Kauriga Kumus vaatamas "Objekte ja projekte" ning "Ringhoovi". Esimene neist pedagoogilise alatooniga pooldokumentaal, tehtud aastal 1967. Jõudsime poole pealt ja sellest väga rääkida ei saa ega oskagi. Muljet avaldas lõpus viisakuste vahendamine. Nagu armastuslugu oleks alguse saanud. Loetud ülimalt võltsilt ja reaalse olukorra kaugelt.
Saatejuht: Nüüd oleme küll saanud terve lühifilmi jagu materjali. Tänan teid.
Arhitekt: Tänan teid. Me võiksime seda pikemalt arutada, kas te tuleksite minuga kohvile?
Saatejuht: Meeleldi, tänan teid. Lähme siia kohvikusse.
Edasi läheb muusika peale. On näha, kuidas kramplik teenindaja serveerib kohvi. Arhitekt ja saatejuht vestlevad ennastunustava aktiivsusega, nad on kõrvale jätnud kolmanda lauas istuja - operaatori. Operaator istub, vaatab enda ette. Tal on igav. Ta läheb välja, selgub, et terrassilt on kaugeleulatuv vaade, haarab oma kaamerdaja ja hakkab kaadreid võtma. Sellega film lõppes.
"Ringhoovi" (1987) ajal helises kellelgi saalis kaks korda telefon. Ta lasi aparaadil helised, ise üle oma rea publiku välja tungides. Nokia tunnusmeloodia helises ja segas. Mees lasi kinosaali ukse tagantkätt hooga kinni laksatada ja alustas kõrvkuuldavat telefonivestlust. Niiviisi kaks korda. Ja peale kõne lõppu tuli tagasi, võttis oma koha keskel ja vaatas filmi või tegi jumal teab mida. Saalis oli haudvaikne, nagu ikka.
Eile sai ka sel aastal esimest korda Rocca al Mare skatepargis käidud. Saku Suurhallis esines Good Charlotte, Eestimaa pinnal viibis ka Paris Hilton, Hiltoni hotelliketirajaja lapselapselaps.
Atv-mees tõmbas nokka. Minimotikaga sõitev tüüp võeti politsei poolt kinni. Kahetsusväärne juhtum.