Kas pole mitte inimlik soojus see, mida kõik otsivad ja vajavad, tehes kõige fantastilisemaid tempe ning lõpuks ikka leidmata?
Kas pole kõige meeldivam aeg mu elus olnud see, mis veedetud naisterahva üsas?

Kirjutamiskramp. Tahaksin ette võtta suuri asju, aga ei suuda alustada väikestest ja nii aeg lähebki, ilma et midagi teeksin. Avasin brauseri, oskamata midagi aadressiks tippida, tahtmata midagi virtuaalkeskkonnast. Ei, täna on teised privileegid. Huvitav, kas Frank-n-Dank'ile jõuan?

Asjad, mida vaja teha:
võte ette valmistada
kadreering teha
mõrvaripilt välja otsida
kirjutada arvustused viimasel ajal nähtud filmidele

Teist päeva viibib igapäevane ülesanne. Blokk on halvanud terve organismi toimimise. On võimalus välja murda või siis jätkata "Niguliste õpilastega". Või vaadata filmi või teha, mida iganes. Aga midagi ei taha... Peale M-i, kes mind väldib. Ma ei saa öelda 'pohhui', kui samas tunnen, et ta on tõesti ainus, kes mind õnnest lahutab. Pohhui, läheb üle. Savi see, ma saan hakkama ja leian uue. Võibolla seepärast peakski minema pidutsema. Kuidas ma aga pidutsen, kui peotuju puudub? Vahin plikse, kellega kõnelemiseks mul puudub julgus? Ei tea... Teen aga kivi ja loksun positiivsemates lainetes edasi... Nii edasi. Just sedasi. Eks näis, mis saab.
Üks asi on veel südamel. Tänane jube hommik. Avasin silmad kell 6, kui akna taga valitses sügav pimedus. See polnud ahvatlev ööpimedus, vaid jälk ja kõledale hommikule eelnev soojusepuudumine. Värisesin voodis, meenusid need julmad valgenemised viimaste aastate talvedel. Tööl ega koolis ei käinud, istusin hommikuni arvutis ning süda kuulus lootusetult kellelegi teisele. Miski ei maitsenud. Tüdimus ja tujutus. Vägisi ronisid pähe mälupildid... nii ma tänast päeva alustasin. Üles ei suutnud tõusta, sest talumatu tundus olla ärkvel sellises reaalsuses. Ei leiutanud mingit tegevust, mida tahtnuks teha. Tõmbasin teki üle pea ja palusin, et uni ometi tuleks. Mõne tunni pärast oli palju parem uuesti ärgata. Jõin igaks juhuks kaks kanget kohvi.