Ploom pole enam viinamari

Mäletan, et suve lõpus, kui joindid olid tehtud ja aeg koduväravasse pöörata, siis ikka kaldusin trajektoorist kõrvale ja noppisin oma aia viljapuult ploome. Üles tõstetud käsi kobas lehtede vahel, oli pime, kuid saak oli nii rikkalik, et leida polnud raske.  

Film on visuaalne kunst. Ma võin lugeda ja kuulata, kuidas õpetatakse mitte vigu tegema. Ometi tulevad tõelised õppetunnid  läbi liikuvate piltide, ise äpardudes ja neid vigu tehes, mille eest on eelnevalt hoiatatud. Kasulik kogemus tähendab tegutsemist, proovimist ja läbikukkumist, vahel ka õnnestumist. 

Esimene semester on kohe läbi. Homme sünnipäev. 22.

Alles eile vabanesin suure eksami pingest, täna juba hakkab tummfilm kummitama. Huvitav, kaua sellega aega on?

Mida vanemaks inimene saab, seda leplikumaks ta muutub. Noorem võib selles koguni laiskust näha. 

Suured mõtted värviruumis

Ma tahan, et mu töö räägiks ise. Räägiks sellest, kuidas ühel hetkel on hea olla, kuuled muusikat, helisid, mida tinistab välja Maa sisemus ja kuidas mõjutad seda heliteost oma kohalolekuga, kuidas sa oled hetkes ja kõik sujub oivaliselt.

Ning järgmisel hommikul, võibolla isegi järgmisel minutil on kogu kindlus kokkuvarisenud ja kihutad vabalangemisega põhja poole. Alla, kus on parmud ja räpane pohhuism, magus enesehävitus. Ja saad aru, et pole 22 aasta jooksul midagi õppinud, pole kohanenud, oled võõras nagu inimene Kuul ja ei mõista, miks üldse maailma sündisid ja mida kuradit siin peale peaks hakkama.

Ja kolmandaks räägiks ruum sellest, kuidas need vastandlikud jõud toimivad käsikäes. Tõus ja mõõn. Päevad pole vennad. 

Tagantjärgi tundub, et võti on ajaga kaasaskäimises, iga sekund, iga tund. Masendushetkedel on tähtis neisse mitte pidama jääda, samuti nagu õnnehetkedel ei tohiks unustada ennast pidutsema. Kuldset keskteed saab ainult püüelda, aga tegelikkus elus ja emotsioonides kohtame vaid äärmusi. Kunagi pole leige tunne, alati on soe või külm. Või kui ongi leigus, siis see leigus on ka kuidagi pealesuruv ja tüütav. Elu ahistab ja järgmisel hetkel vabastab, et seejärel uuesti piiramisega alustada.

Seltskond

B tabas naelapea pihta, vist kogemata. Mul on lähedusevajadus. Nii faking naiivselt kui see ka ei kõla. 

Läänemaal sünnipäevadel. 2009 kõlab tegelikust elust palju puhtamalt, värskemalt ja edasijõudnumalt.

Male

Öösel mängisin sõbraga trepikojas malet. Unine, mäng oli kestnud juba päris pikalt ja just hakkas huvitav lõppfinaal kätte jõudma. Mõlemal olid mõned nupud järgi, kui mööda tuiskas Mick Jagger ja küsis minult, kas ma suitsule tulen. Tõusin püsti ja jooksin mõned sammud järgi, kui meenus see kuradi pikale veninud mäng. Mäng oli pohhui, aga teispool lauda istus mu sõber ja ma ei tahtnud teda pika kuradi ninaga jätta. Ütlesin: "Ehk hiljem". Ja jätkasin lõppmängu. Sees ikkagi sügeles, et ma äsja Aerosmithi solistile ära ütlesin. Mitte, et ma nende muusikat kuidagimoodi austaksin, aga kui tihti ikka Mick suitsule kutsub? Kuigi vihkan malet, jäin sõbrale truuks. Mis mul muud üle jäi...

Teine jaanuar, külm ja päikesepaisteline

Mu mõtted on kirjutamiseks liiga hajali, vabandust. Vabandan, sest kirjutamine on prioriteet number üks. See on kutsumus, mille tegemata jätmine on vaid laiskus. Pole midagi öelda -  ütlengi siis seda. Selle eest ei pea vabandama. Kuulmiseni. Kuni jõuan vabamasse vette.

Hiljem.

Olen alati kogunud ja andnud, pidevalt protsesse ringluses hoidnud ning tean, et ühel päeval saab see väärilise tasu. Sellepärast ma ei muretse. Vahel on aga raske lihtsalt eksisteerida. Olemas olemises on juba sissekirjutatud väljumise võimatus.  Samas on ka sissekirjutatud surm ehk kindel väljumine, mis ei hooli ajast, kohast ega kontekstist. 

Teen siin nagu mingeid aastakokkuvõtteid, milles pole muidugi midagi veidrat, sest aasta lõpp saabus äkki ja aega maha võtmata. 

Õhtul.

Käisin metsas luusimas ja liugu laskmas. Tagasiteel astusin läbi jää kraavi, saabas ja püksid põlveni märjad. Paelad jäätusid ja hakkasid kõndides vastu saapaid rütmi klõbistama. Tiigi peal libisedes ilmus okste vahelt punases jopes naine, käes võlukepid. Hüüdsin "head uut aastat!", ta lausus vastu täpselt samad sõnad. Ma lasin veel paar liugu ja hakkasin tagasi minema. Kohtasin koera, suurt, musta elukat, kes haukus ja hulgus läbisegi ning asus mind jälitama. Ma kartsin nii väga, et ei julgenud tagasi vaadata. Kui juba päris metsa servas siiski pead pöörasin, nägin teda endast meetri kaugusel, keel ripakil minu poole vahtimas. Kiirendasin sammu ja jätsin ta sinna ulguma. Muidugi oleks tahtnud ta vastu sõbralik olla, kuid ma ei julge. Kardan koeri juba lapsepõlvest, ma ei tea miks. Usun, et mind puremast takistas teda vaid hea kodune kasvatus. Tekkis mõte panna alus "Nõmme kadunud koerte foorumile". 

Mets tekitas värske tunde.

Raha on otsas. Vahet pole, ühtviisi vaesed on jõukas ja varatu, himudel pole lõppu. Kuni toit on laual (võileivamaterjal külmkapis), elan ära (saan söönuks). Võibolla mul tekib mõni hea idee, kuidas raha teenida. Kirjutamine on number üks. Film kaks. Ja siis tuleb alles kõik ülejäänu. 

Kõige hiljem.

Ma otsin oma stiili, tegutsemislaadi, mis toimetaks mu käe all omasoodu.