Bach ja palavik, kool

Ma olen tähele pannud, et paljud herbali sõbrad tutvusringkonnas on sügavamate kultuuriliste huvidega, kui mittesuitsetavad kamraadid. Eks see sõltub muidugi ka inimesest endast, mitte ainult taimest, aga keskmisest intelligentsema inimese suunab kivi sügavamates sfäärides tuhnima küll. Kui aga juhtud jobu olema, siis pole ka midagi aluskihis, mida pops esile saaks kutsuda.
Kivisõbrad näiteks tahavad avastada ja seigelda, eriti siis, kui aurud on kopsuteedele liikvele lastud, mitte telekaõhtul mõnusalt "Võta või jäta't" piidelda. Rohelisena hakkad hindama seda, mis tänavatel toimub - kõike spontaanset, ehedat, õpid ka eraldama ausaid inimesi võltsidest. Iseendasse vaadates meeldid endale rohkem, sest avardub loovus ja lisandub enesekindlus. Tahad naerda ja lõdvestuda, mitte askeesisunduses muljuda. Oskad olla õnnelik ja rõõmu teistega jagada.
Tõbine ja väsinud. Koolipäeva elasin üle, sisestades endale: ma ei ole haige, ma olen terve, täitsa terve.
Hiina kirjandusest rääkis Katja, kes kuratlikult meenutas aktsendiga eilset naisterahvast Hansapanga kliendiinfost. Huvitav seos. Päeval töötad õppejõu ja hiina kirjanduse eksperdinda, õhtul laekud kontorisse nõutute klientide muresid lahendama. Päeva lõpus võib päris tühi olemine olla... Või just laetud, täidetud? Äkki mõlemat?
Kliendiinfosse helistab igasuguseid inimesi - abituid, vihaseid, õelaid, nüristunud, daunistunud, ninatarku, kahjurõõmsaid, süüdistavaid - kuid lõviosa kõnedest on siiski halva energiaga, negatiivsed rünnakud, mis nõuab tugevat psüühist (elevandinahka?), et nendega silmitsi seista. Kaitseliin peab tugev olema.
Kirjutan kirjutamisharjutuse (kuigi praktikat täna juba on), söön kergelt ja ehk ka jõuan lugeda. Bach paitab kõrva. Hea on kivis olla.
Pimeneb, pimeneb.

Ma pole kunagi arhailine, sest ma olen praegu.

Hea

Kui küsisin salvrätte, kordasid R-kioski mammid üle linna nagu ühest suust: "EI OLE!" Nägin kunstipoes L-i. Ta oli asjalikum ja vormis. Selgena on ta kõvasti intelligentsem kaaslane, kui nii mõnigi silmnähtavalt mitte nii junkie. Peas küpseb plaan temaga ikkagi midagi kirjutada. Mingi film, ma kujutan ette. Tal on annet ja vaistu, kui vaid huvi jagub. Seda peabki testima.
M. helistas ja rääkisime juttu. Ma usun temasse. Ma olen temast sisse võetud.

Kuldne sügis

Mõnikord tundub, et tänapäeval muud peale klišee ei kohtagi. Seejuures ei saa salata siinkirjutaja kutsumust segada stiile ja ahvatlust ehitada üles suur pilt erinevatest kildudest. Näiteks pealkiri - kuldne sügis. See kõlab mingi kauge aja kajana. Kui oli Noor Pensionär, siis võibolla kohtas kuldset sügist, kuldsed kuuekümnendad tootsid samavärvi suve lõppe.
Aga ma vaatan aknast välja (ise ma päeva ajal muidugi välja ei lähe, kui just ei pea...) ja ma näen kolletavaid lehti, mis veel ei ole langenud, kuid mis sädelevad rohe-kollaselt perfektselt sinise taeva all päikesekiirtes. Kui see pole kuldne sügis, mis see siis on?
Näib nagu elaksin teisel planeedil. Nii uskumatult kaunis on praegune loodus. Midagi erilist kindlasti.
Kool läheb omarada, riburadapidi. Kursus saab tuttavamaks. Erinevad tunnetused segunevad. Tegemata filmianalüüsid ja kohustuslik kirjandus kuhjuvad. Päevad on pikad, ja usu, ööd veel pikemad. Ma olen õnnega koos, aga sellest hoolimata, hoolimata millestki, tahan ma kirjutada näidendeid, proosapalu, räpitekste. Kaamerat saab hakata varsti käes hoidma.
Mõtlen M-ist. Kõik on hästi, aga sellegipoolest... Tahaks teda koguaeg näha. Päeval ja öösel. Meil pole midagi kindlat, aga kõik on siiani läinud nii nagu peab. Ei tohi teda minna lasta.

S.R. tunnis kombineerisime värvilisi pabereid. Peale tunni möödumist läks väga raskeks. Loomingulisus lõppes ja sellega ka viljakus.
"Ideedel on omadus paljuneda." S.R.

Tuleks teha graafikuid ja tabeleid eesseisvatest ülesannetest ja eesmärkidest ning seada tähtsusjärjekorda.

kodus

See on nii ilus, kuidas aeg voolab siueldes-säueldes, kui oled üksi. Kõike koged, midagi vahele jätmata. See on rahu poole liikumise tee. Teistes inimestes on alati midagi häirivat, mida ei pane tähele vaid kivis või viinas peaga pidutsedes. Ühest küljest tahaks õppida, loengus istuda. Teiseks tahaks kodus lugeda. Kolmandaks filme teha. Siis filme vaadata. Luua tahaks. Ja nii edasi. Kõike tahaks, aga korraga ei jõua kahte teha. Tuleb võimalikult venitada aega, mis läheb ühe asjaga tegelemiseks. Nii jõuab tõenäoliselt ka keskendumine kohale. Minu sisse.

Imelik mõelda, et veel suvel käisin Sauel sokleid tegemas. Midagi muud ei teinud, raha polnud kunagi. Üks poolpäev soklivabrikus tähendas neljasadat krooni palka. Enam ei kujuta ette ennast seda tegemas. Iga päev 11 värsket betoonist soklimürakat. Tolm, kangutamine, tsemendimaitse suus, raskused tõstmiseks. Rongi peatusesse kõmpimine peale tööd toimus suurima kergendustundega. Nii raskeks muutus see töö kuigi veel aasta eest olin üsna hasartis. Tahtsin iga päev teha, et saaks raha. Mõttetu. Kui raha saigi, siis trippisime selle kiiresti maha. Leidus vaid paar tonni, aga see oli juba piisav motiiv öösel linna minemiseks ja alkoholi ohjeldamatult pruukimiseks. Palk sai kiirelt otsa ja jälle algas aeg, kui rongisõit oli tõeline närvide mäng, sest pileti jaoks kopikaid ei jätkunud.

Täna on üle pikema aja esimene päev, kui avanes võimalus rahumeeli mõelda ja kirjutada. Kirjutamine ei edene ja ma arvan põhjust teadvat. Samuti ei edene kirjatöö laupäeviti, päeval pärast pikka nädalat ja ringisehkendamist. Alles pühapäeval jõuan loomingulisse meeleollu ja saan hakata tegema, mida tahan. Need üleminekuajad ühest reaalsusest või rutiinist teise võtavad aega. Seetõttu nädala sees suurt midagi paberile ei saagi. Vaja on nädalat või paari vähemalt. Muidu sünnib hoolitsemata tekst, kust puudub isenäoline puudutus, mille annab keskendumine.

Vanu märkmeid sirvides näen, et minu tekstis on sees minu aeg ja keskkond. Ma kirjutan seda, mida elan, millele aeg kulub. Kui ma tahan kirjutada mootorratturitest, siis oleks äkki võti mootorratta ostmises. Edasi tuleb valik, kas sõita ka ja kui palju ja miks. Kui sõita kas kaine või purjus peaga. Või hoopis kivis. Kas kanda kiivrit või mitte. Mida rohkem küsimusi esitad, seda selgemaks peaks teoreetiliselt teema minema.

Kuhugi

Alguses, kui muutus on tulemas, siis sa ootad seda. Mida lähemale jõuab, seda suuremaks lähenev uus asi paisub. Sa kujutled, kuidas see su elu iga pisimatki detaili muudab, kuidas elu ei ole enam endine. Justnagu võiks uus muutus viia kuhugi, kus kehakogemust ei määra maa, taevas ja silmapiir. Siis see tuleb, laine lööb üle pea ja juba on ta läinud. Ainult juuksed nõrguvad veel pool tunnikest kuni uus rutiin on saanud omaseks ja sulle näib, et nii on koguaeg olnud.

Vabaolenikka

Kas ma saan muredest aru alles siis, kui leian teise olendi nendest rääkimiseks?
Kirjutamisest ei tule miskit välja peale sota-pota. Paari tunni pärast algab esimene kursusepidu. Ostan kaasa viina, sprite' ja laimimahla ekstrakti.
Alumises toas, selja taga kaminatuli ja akna taga kuivavad mändide vahele seotud nööril riided. Pärnu maantee ehitustöödel teeb võimas masin võimast häält ja väristab tervet maja. Hommikul ärkasin vibratsiooni peale toas. Kõik koliseb ja väriseb, keskendumine on häiritud. Loodan, et lõpetavad ükskord selle jama. Egotsentrik nagu ma olen. Ja nemad.
Koolis lõppes kolmas nädal, täna võtsin vaba päeva. Vahele jäid eesti filmiajalugu ja kunstiajalugu.
Miks ma kodust väljas olles tahan koju, kodus aga kardan mandumist ja mõtlen vaid väljaminemisele? Vaid väga lühikese aja jooksul on mu elu olnud rutiinne. Midagi on muutunud iga teatud aja tagant. Ja kui polegi, siis olen ise alateadvuslikult uue olemise loonud.
M.P ütles koolis, et ei jõua praktilisi töid ära oodata. Nõustusin temaga kohe.
Vana maja vaim on meis elama hakanud. No mis ta nüüd nii vana maja on, aga aastakümned siiski on oma aura löönud. Seal oli varem hotell, nüüd vist enam pole.

Kui kuskil miskit koidab, elamist toidab, uue loomine kuskil eemal käivitab mu meeled, alustan verejahti, pole ootamiseks mahti.

Lihtsalt lause.

Alguses loed tunde, siis päevi, nädalaid ja lõpuks lähevad ka aastad sassi. Koolis on kolm nädalat käidud, ei tea mitu päeva, varsti on ka nädalaid arvestuseks liiga palju. Ilma vastavat käsku endale andmata kaovad asjad meelest kiiremini kui Räikkonen Monacos kurvi taha.

Pidevalt liigume. Kuhu? Ja miks? Peale tänast pidu pole me inimestena ega veel vähem grupina enam samad inimesed. Ootuspõnevus täidab aega.

Suitsetan, vahel mitte. Kuidas kunagi.

Eile koolis Sillarti tunnis sõnavõtueel pabinas, rääkides ei tulnud õiged sõnad meelde, kõnekunst kehv.

M.R jäi haigeks. Täna peole tuleb?

Eilses Ekspressis täiesti lamp lugu kanepi otsalõppemisest. Uskumatut paska kirjutatakse. Keegi ei protesteeri, sest keegi ei tea, kuidas need kangialused teemad tegelikult seostuvad.

Pohmakas - joomajärgne madalseis.

Mul on ikka kooliga vedanud, ei pea mingit sitta õppima. Teemad kattuvad mu huvidega ja suur osa on loomingulisel tööl. Just seda loomingulisust olen tahtnud koguaeg endas arendada. Ma ei kujuta ette, kuidas peaksin ülikoolis vastu ebameeldival erialal. Õppides haldusjuhtimist, kus tõenäoliselt kõik ülesanded oleksid tüütud kohustused, mida tahaks lõpmatusse edasi lükata.

Nädala sees ootan nädalavahetust, et keskenduda stsenaariumiarendustele. Tegelikult aga pidutsen ja lasen aega mööda. Argipäevadel on vabad ainult õhtud ja siis panustan nv-le. Tuleb püüda distsiplineeruda, et kooli kõrvalt areneda. Tööd ju pole praegu, mis on soodne pinnas enda asjadeks aja leidmisele. Tuleb lihtsalt aru anda töötamise levelist ja mitte igal vabal hetkel juua või kivvsi raiduda.

Teine päev koolis

Hommikul K.A. loeng kino leiutamisest. Mõned nimed ja näod said tuttavamaks kursuselt, mõned on veel kokku viimata. Loodan, et pidu toimub varsti, saab tuttavaks inimestega. Muutub ka kool meeldivamaks kohaks ja hakkavad aset leidma spontaansed pealeloenguid olemised.
R.R. maailmakirjanduse sissejuhatus jäi ära. Lahe on ülikooli ruumides ringi liikuda. Hästi palju on tüdrukuid. Ilusaid ja koledaid. Igasuguseid. Eriti keeltemajas. Sööklas pakutakse soodsalt vanaemaköögi stiilis toite. Suures majas on seiklemist ja avastamist.

Koolilood

Esimene koolipäev. Jagati infot, tutvustati inimesi, ruume jne. Kursusekaaslastega tutvuda ei jõudnud, aga pole viga, varsti pidavat ka peod pihta hakkama. Homme juba kaheksatunnine päev. J.S. režii algtõdedega ja maailmakirjandus Tallinna Ülikoolis.