Imelik mõelda, et veel suvel käisin Sauel sokleid tegemas. Midagi muud ei teinud, raha polnud kunagi. Üks poolpäev soklivabrikus tähendas neljasadat krooni palka. Enam ei kujuta ette ennast seda tegemas. Iga päev 11 värsket betoonist soklimürakat. Tolm, kangutamine, tsemendimaitse suus, raskused tõstmiseks. Rongi peatusesse kõmpimine peale tööd toimus suurima kergendustundega. Nii raskeks muutus see töö kuigi veel aasta eest olin üsna hasartis. Tahtsin iga päev teha, et saaks raha. Mõttetu. Kui raha saigi, siis trippisime selle kiiresti maha. Leidus vaid paar tonni, aga see oli juba piisav motiiv öösel linna minemiseks ja alkoholi ohjeldamatult pruukimiseks. Palk sai kiirelt otsa ja jälle algas aeg, kui rongisõit oli tõeline närvide mäng, sest pileti jaoks kopikaid ei jätkunud.

Täna on üle pikema aja esimene päev, kui avanes võimalus rahumeeli mõelda ja kirjutada. Kirjutamine ei edene ja ma arvan põhjust teadvat. Samuti ei edene kirjatöö laupäeviti, päeval pärast pikka nädalat ja ringisehkendamist. Alles pühapäeval jõuan loomingulisse meeleollu ja saan hakata tegema, mida tahan. Need üleminekuajad ühest reaalsusest või rutiinist teise võtavad aega. Seetõttu nädala sees suurt midagi paberile ei saagi. Vaja on nädalat või paari vähemalt. Muidu sünnib hoolitsemata tekst, kust puudub isenäoline puudutus, mille annab keskendumine.

Vanu märkmeid sirvides näen, et minu tekstis on sees minu aeg ja keskkond. Ma kirjutan seda, mida elan, millele aeg kulub. Kui ma tahan kirjutada mootorratturitest, siis oleks äkki võti mootorratta ostmises. Edasi tuleb valik, kas sõita ka ja kui palju ja miks. Kui sõita kas kaine või purjus peaga. Või hoopis kivis. Kas kanda kiivrit või mitte. Mida rohkem küsimusi esitad, seda selgemaks peaks teoreetiliselt teema minema.