jamesbond

Vanu filme on mõttetu võrrelda tänapäevaste põnevikega. Metropolist ei saa vaadata nagu jamesbondi, lösakil diivanile visates ja "näidake nüüd kino" suhtega. Vana ja hea film on vastuvõetav nii nagu jalutuskäik metsa vahel. Peab ise kohal olema, märkama liikumist okste vahel ja tundma huvi, seisatama ja kuulatama. Nii oskab mets ka vastu anda ja võimalikuks muutub elamus.   

Õhtu peale uinakut

Jubedalt tahaks kirjutada, aga ise ka ei tea, mida. Õnnepalul on õigus, et kirjutades (filmi tehes, joonistades, heli luues) ei tea kunagi, mis tähendus sellele peale "valmimist" omistatakse. Film valmib enne kaamera tööle lülitamist. Aga tähendus tuleb ikkagi hiljem. Film peaks olema seiklus nagu elugi. Me elame, sest me ei tea. 

Loen parem "Maria Stuartit" ja mõtlen edasi. Tean, et niimoodi vaikselt ja individuaalselt jõuan iseendani ja ideedeni.

Eestlaste maailm on pikk, lai, pime ja pöörane.

Da da datatatatata ta tatata ta

Kiire, kähku teen asju kiirstiilis, aga mitte nagu mc donald's. Usun, et kui elad üle midagi rasket, siis peale seda on kergem. On vaja kõvemat pauku, et sind rivist välja lüüa. Näiteks stsenaariumi kirjutamine. Kui näha kurja vaeva ja vahepeal kaotada eluisu ning siis ikkagi edasi pürgida, jõuab uue kvaliteedini. Elu on armastus. Armastus on elu. Tee seda, mida armastad. 

Täiesti uskumatu, mis tüübid hip-hop laeva tüüris on istunud ja mõned neist siiani pukis. Busta Rhymes, Method man, Redman, Snoop Dogg, Dr Dre, Lootpack kogu kambaga - tahan öelda, et kuigi need vennad on multitalendid, oleks kahju, kui nad oleks sattunud tegema midagi muud. Ei saa olla paremat tunnet, kui liigud omas suunas, ajad oma rida, teadmata, kas see ka kunagi ennast õigustab ning ühel hetkel tervitad sügist, lõikad vilja ning täidad aidad, kuldsed viljapead on sinu omad.

Nojah, kohmakas sõnastus kukkus välja, igal juhul. Lähen edasi, teen ära tüütud koolitööd. 

pisut und

päevaraamat

Kas tuleb jälle kellegi päevikuid lugeda, et tekiks isu enda oma jätkata? Just paberkujul on mulle kõige armsam. Seda ei mäleta välja võtta. Kuid kui juba ükskord võtta, siis on kahju käest panna. Panso päevikud on ootamas küll riiulil. Tõotab head.
Täna on selline öö, kui võiks üleval istuda ja teha midagi rahulikku, lugeda või koolitööga nokitseda. Paraku vist liiga haige ja kivis, et viitsiks. Vastu tahtmist on halb öösel üleval passida. Seda peab nautima. Usun, et kui terve oleksin, siis praegu naudiksin. Praegu aga lähen ja naudin und. Ei saa ju pahaks panna. Uni teeb head. Saab hommik selgem. Kas jõlkuda linnas või kirjutada kodus. Lahe oleks hommikut alustada kirjutamisega.