Vanu filme on mõttetu võrrelda tänapäevaste põnevikega. Metropolist ei saa vaadata nagu jamesbondi, lösakil diivanile visates ja "näidake nüüd kino" suhtega. Vana ja hea film on vastuvõetav nii nagu jalutuskäik metsa vahel. Peab ise kohal olema, märkama liikumist okste vahel ja tundma huvi, seisatama ja kuulatama. Nii oskab mets ka vastu anda ja võimalikuks muutub elamus.