Hiljem.
Olen alati kogunud ja andnud, pidevalt protsesse ringluses hoidnud ning tean, et ühel päeval saab see väärilise tasu. Sellepärast ma ei muretse. Vahel on aga raske lihtsalt eksisteerida. Olemas olemises on juba sissekirjutatud väljumise võimatus. Samas on ka sissekirjutatud surm ehk kindel väljumine, mis ei hooli ajast, kohast ega kontekstist.
Teen siin nagu mingeid aastakokkuvõtteid, milles pole muidugi midagi veidrat, sest aasta lõpp saabus äkki ja aega maha võtmata.
Õhtul.
Käisin metsas luusimas ja liugu laskmas. Tagasiteel astusin läbi jää kraavi, saabas ja püksid põlveni märjad. Paelad jäätusid ja hakkasid kõndides vastu saapaid rütmi klõbistama. Tiigi peal libisedes ilmus okste vahelt punases jopes naine, käes võlukepid. Hüüdsin "head uut aastat!", ta lausus vastu täpselt samad sõnad. Ma lasin veel paar liugu ja hakkasin tagasi minema. Kohtasin koera, suurt, musta elukat, kes haukus ja hulgus läbisegi ning asus mind jälitama. Ma kartsin nii väga, et ei julgenud tagasi vaadata. Kui juba päris metsa servas siiski pead pöörasin, nägin teda endast meetri kaugusel, keel ripakil minu poole vahtimas. Kiirendasin sammu ja jätsin ta sinna ulguma. Muidugi oleks tahtnud ta vastu sõbralik olla, kuid ma ei julge. Kardan koeri juba lapsepõlvest, ma ei tea miks. Usun, et mind puremast takistas teda vaid hea kodune kasvatus. Tekkis mõte panna alus "Nõmme kadunud koerte foorumile".
Mets tekitas värske tunde.
Raha on otsas. Vahet pole, ühtviisi vaesed on jõukas ja varatu, himudel pole lõppu. Kuni toit on laual (võileivamaterjal külmkapis), elan ära (saan söönuks). Võibolla mul tekib mõni hea idee, kuidas raha teenida. Kirjutamine on number üks. Film kaks. Ja siis tuleb alles kõik ülejäänu.
Kõige hiljem.
Ma otsin oma stiili, tegutsemislaadi, mis toimetaks mu käe all omasoodu.
