Ma tahan, et mu töö räägiks ise. Räägiks sellest, kuidas ühel hetkel on hea olla, kuuled muusikat, helisid, mida tinistab välja Maa sisemus ja kuidas mõjutad seda heliteost oma kohalolekuga, kuidas sa oled hetkes ja kõik sujub oivaliselt.Ning järgmisel hommikul, võibolla isegi järgmisel minutil on kogu kindlus kokkuvarisenud ja kihutad vabalangemisega põhja poole. Alla, kus on parmud ja räpane pohhuism, magus enesehävitus. Ja saad aru, et pole 22 aasta jooksul midagi õppinud, pole kohanenud, oled võõras nagu inimene Kuul ja ei mõista, miks üldse maailma sündisid ja mida kuradit siin peale peaks hakkama.
Ja kolmandaks räägiks ruum sellest, kuidas need vastandlikud jõud toimivad käsikäes. Tõus ja mõõn. Päevad pole vennad.
Tagantjärgi tundub, et võti on ajaga kaasaskäimises, iga sekund, iga tund. Masendushetkedel on tähtis neisse mitte pidama jääda, samuti nagu õnnehetkedel ei tohiks unustada ennast pidutsema. Kuldset keskteed saab ainult püüelda, aga tegelikkus elus ja emotsioonides kohtame vaid äärmusi. Kunagi pole leige tunne, alati on soe või külm. Või kui ongi leigus, siis see leigus on ka kuidagi pealesuruv ja tüütav. Elu ahistab ja järgmisel hetkel vabastab, et seejärel uuesti piiramisega alustada.
