Ühtäkki meenus kuuepäevatagune loomepalang. Oli hall esmaspäev, sadas vihma, Võrus lörtsi. Istusin Pääsküla kodus kirjutuslaua taga ja tegelesin stsenaariumiga, üle 5 tunni ei tõusnud ma praktiliselt püstigi. Piinlesin ja vähkresin, ent ühel hetkel sattusin loomingulisele laineharjale, ideed tulid ise ja ma lihtsalt vaatasin suurte silmadega dialoogi ja selle tähendust, mis oli kohe selge ja põhjendatud, see oli seisund, milles ei saa eksida. Samas on see ka haruldane seisund, milleks on vaja aega ja sisseelamist ja jumal seda teab, millal ta tuleb. Võibolla kord aastas ainult. Ideed tulid mõttekiirusel ja ma ei jõudnud neid üles märkida, tegin selektsiooni ja vaid iga sajanda momendi sain kätte, kui sedagi.
