Mõnda aega peatusin mustamäel, seal korteris, kus olen elanud 18 aastat. Ikka on hea sinna jälle jõuda ja parema meelega ma vist elaksingi seal. See oli väga hea periood, kiire, tegus, täis otsimist end ka leidmist. Tegelikult ma ei tea, kas peaksin sellest kohast kinni hoidma või laskma tal minna. Praegu tundub, et mõlemat moodi võib.
Mustamäel veetsin just selle aja, kui sadas lõputult kollasekirjuid lehti. Puhus kõva tuul ja inimesed pugesid meelsasti interjööridesse, kus köeb keskkütte radiaator ja mängib televiisor.
Mina nende valusate seinte vahel, mis on näinud hirmu, raevu, viha, närvide ülesütlemist, rahunemist, edasi elamist, lendavaid serviise, suhtlemisvajadust, hõõrumist, leidmist, kaotamist, otsimist - ühesõnaga: inimsuhteid erinevates varjundites neljatoalises korteris. Kuidagi piiratuna on see elu mul meeles. Võibolla ma eksin, aga mida tahtsid need inimesed, kes seal elasid? Ma kardan, et nendes inimestes oli midagi valesti. Ja elu käis seal kõvasti enne seda juba, kui mina tulin. Jaanuaris 1987. aastal. Tapeet on muidugi 90ndatest. Mäletan oli valida vist kolme erineva lastetapeedi vahel. Nüüd on see seal niikaua juba olnud, et mulle isegi meeldib.
Üks tegelane tagumise toa aknalt.
Ühel hommikul ärgates ja aknast välja piiludes oli maha sadanud värske lumi.
Ei, mustamäel pole kotkaid. See vaid tuulepesa.
Põhimõtteliselt pildistasin oma lapsepõlve mängumaad. Paremas allnurgas oli kunagi liumägi, redel. Veel paremal, kuhu pole näha, on palliplats ja liivakast ning sellest veel paremal oli ükskord ammu mängumaja, mis seisis neljal jalal. Aga see lõhuti ära juba nii kaua aega tagasi, et ma päris täpselt enam ei mäletagi.
Vajutasin fonolukust trepikojaukse lahti ja jäin varitsema...
...külalist, kes katsus ust ja seejärel koputas. Peale seda, kui olin temast pildi teinud, lasin ta muidugi sisse.
