Päikesepatrull teeb pikki vahetusi, laseb kollase pilgu üle käia,
iga päev natuke teisiti
Ahoi!
Õue kutsub temagi.
Kolmapäevaks oli ka saarega järv jääst vaba.
Reipalt sõtkusin sügavamale metsa.
Kuid oh imestust - ümmarguse lombi peal veel jääratas, keskelt pooleks.
Ning lombi kõrval üleujutused, puha teeradade peal, ei vesi sellest hooli!
Ka varjuliste kraavide peal veel leidus
Võtsin ühe tüki välja ja vaatasin, kuidas päike läbi paistis ning uue tegelase nähtavale tõi
Ja teiselt poolt
Tiik oli ühest servast lahti...
...teisest veel kinni. Kuused hoiavad veel valget enda juures.
Uuristab
Ega siin pikalt pole, paari päeva pärast juba voolab sulinal
Jäälilled tiigil
Veetaimed neid maalivad
Üks äraspidine pilt, mida polegi nii lihtne lahti kodeerida, võib mitut moodi vaadata. Oleneb, kust alustada vaatamist.
Siin juba kraav mühiseb kindlalt ja pidurdamatult.
Pikk sirge, ühelpool kuused, teiselpool kraavikaldal kasepuud.
Aga siis tuli välja talvine rada. Nagu sealt algakski teine kliimavöönd, selline, kus koguaeg talv.
No tõesti üllatas, kuidagi ta sinna sai ja nüüd ei taha kuidagi ära minna.
Vonklesin rattaga läbi ja sisimas mõnulesin.
See vaatepilt on küll kuhugi kaugele jäänud. Hüvasti, ütleb üks ja "tere" viipab teine.
Tere sullegi, kevad!
