Kolmapäeval oli veel niipalju...

...kuid tänavad juba kuivasid.

Selline näeb välja üks kevadtaevas

ja selline on üks mõnus olemine kevadtaeva all, raudtee ääres

jah, just nõnda paistab rong kevadtaeva all raudtee äärelt, kui olemine on mõnus

Teravatipuline pikk-pikk hang

mille kõrval juba värsket rohelust

ning raudteekive selle pika hange peal

jälgisin raudruuna nurga tagant

kuni kolinaga ta minust mööduski

siis aga läksin teiselepoole tammi ning metsa all leidus veel talve nagu oligi oodata

Lõpuks jõudsin pika-pika hange teise otsa. Polnud kõige kaunim, mõtlesin, mis mõtet üldse jäädvustada üht õlist vana hange. Pole ju sellest muinasjutulisest lumesajust, millest see suur talv alguse sai, midagi järele jäänud, vaid see õline hang veel kärssab tasapisi kuni teeb varsti temagi pinnasele tee vabaks. Aga omamoodi on temagi ilus, meenutab ju seda, mida kõik said talv läbi imetleda.

Ent tänaseks oligi aiast juba peaaegu kõik läinud

kiired langevad vanale lumele ja on tunnistajaks viimselegi valgele täpile, mis nüüd küll juba lähipäevil haihtumisele määratud.