Eile tulin koju läbi tuisu, autod libisesid, naelkummid kirisesid ja operatiivsõidukid undasid. Kodutänaval on muidugi rahulik.

Esimesed jäljed. Siis veel ei teadnud, et lund tuleb palju rohkem.

Aastakümneid teeninud käru, mis mingil põhjusel seostub kolhoosiajaga. Tühjade kummidega.

Selline väli.

Ja üks väga talvine maja.

Täna hommikul ootasid uued üllatused.

Juba jälle maastik teine.

Lumehangede üle latvades nagu enam ei jõuagi imestada.

Lumekihid garaažikatusel.

Maja lindudele.

Ajab üle.

Kes see teeb seal tööd?

Auto puha moondunud! Mutant selline.

Pidin korralikult kaevama enne, kui klaasini jõudsin. Jäälilled. Ikka ja jälle mõtlen, kui mõnus seal lume all autos võiks olla. Hea rahulik põõnata.

Ka ratas on ääreni täis.

Aiale on pool juurde ehitatud sellest looduslikust materjalist.

Temal on päris raske sumbata neil päevil. Lausa kurguni.

Ja süttivadki laternad, iga päev mõni minut hiljem. Üks valgus võtab teiselt järje ja loob täiesti uue olemise.